Heljo Pikhof: hea haridus kõigi uutmiste kiuste

Heljo Pikhof

FOTO: Pm

Kas õpetaja väärib paremat palka? Loomulikult! Ega keegi vaidlegi vastu, ka valitsuserakonnad mitte. Ainult et haridusminister ja riigieelarve tegijad soovitavad omavalitsustel leida raha kvalifitseeritud pedagoogidele juurdemaksmiseks süsteemi sisereservidest.

Omavalitsused peavad meil 491 kooli. Seega – üks koondagu koristaja, teine koolijuht, kolmas kool pandagu aga sootuks kinni, et allesjääjatele paremat palka maksta?

Suur normtundide arv nädalas, mis praegu kooli juhtkonna määrata, on ammuilma käivitanud säästurežiimi ja on kuulda, et paljudes kohtades ei maksta enam ka ületunnitööd kinni.

Mitte ainult leivast

Pärast pikette ja allkirjade kogumist pedagoogide parema palga nimel jõutakse ikka ja jälle järeldusele: õpetaja ei ela ainuüksi leivast. Ja asutakse kampaania korras koolikorraldust uutma. Kaheksa kulukat haridusreformi kümne aasta jooksul ei ole aga süsteemi optimaalsele lähendanud. Pigem vastupidi.

Vaevalt jõuavad kohalikud hariduskorraldajad ja õpetajad uute plaanidega kaasa mõtlema hakata, kui peale tuleb juba järgmine tuulutamine.

Iga uus ideedepahmakas paneb haridusrahva värisema, sest keegi ei tea enam, mis juhtuma hakkab. Seda ei tea ideede väljapakkujad isegi, sest nad ei vaevu lõpuni mõtlema, mis teed pidi kaunite eesmärkideni jõuda või kas selline tee üleüldse olemaski on.

Jah, õpetaja ei ela ainult leivast – peale noore inimese õpetamise-kasvatamise töö ehk siis sisulise töö elab õpetaja e-kooli ja õpilaste elektrooniliste vaatluskaartide täitmisest; võimaluste otsimisest mahajääjatele sobival ajal järeleaitamist ja -vastamist võimaldada ning parimaid konkurssideks ette valmistada; suhtlemisest lapsevanemate, sotsiaalpedagoogi, logopeedi ja psühholoogiga.

Sest õpetajal on kohustused, õpilasel õigused – selle tõe on praegusaja koolilaps hästi selgeks saanud.

Nii tuleb õpetaja töö koolist koju kaasa ning võtab lisa unetundidest ja nädalavahetustestki. Ja iga uus reformihakatis on bürokraatiat ja kohustusi pedagoogile vaid juurde toonud.

Mis aga Eesti pedagoogide leivasse puutub, siis nende palgad on nigelad niigi. Põhikooliõpetajate palgamäärade ja SKT suhte keskmine väärtus on meil aga 0,76.

Teisisõnu, Eesti riik väärtustab oma õpetajate vastutusrikast tööd enamikust OECD riikidest pea kaks korda vähem. Gümnaasiumiõpetajate palk on aga teiste riikidega võrdluses allpool igasugust arvestust, sest meie õpetajate töötasu ei ole seotud kooliastmega.

Ehk taandub kogu lugu sellele, et Brüssel ei ole (veel?) koolmeistrite palga suurust ette kirjutanud ja seega pole meie paipoistest riigitüürijatel oma usinust kellelegi demonstreerida?

Suuga suure linna

Haridust on uuta proovitud küll siit nurgast, küll sealt nurgast. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadust menetleti mitu aastat ja suurte vaidlustega, kuid lõpuks jäidki põhikool ja gümnaasium lahutamata. Miks ometi?
Üldhariduskoolide õpilaste arv on ju kümne aastaga kahanenud ligi 74 000 võrra, vanaviisi enam edasi ei saa. Kahe kooliastme lahutamine on aga ülearu filigraanne töö, mis nõuab suurt täpsust ja pikka aega. Ehk loksub aegamööda iseenesest paika, lõid vastutajad käega.

Isevoolutee on aga meie haridusvaldkonna korrastamiseks kõige valulisem ja kulukam viis.

Kaua ja kallilt tehtud uued õppekavad on küll käiku lükatud, aga pole asjakohaseid õppematerjale.

Eesti õppekeelele üleminekuks vene gümnaasiumides on olnud aega rohkem kui küll. Kust aga leida praegugi õpetaja, kes suudaks või tahaks vene koolis näiteks matemaatikatunde anda? Ja teda kuulama klassitäie lapsi, kes seepeale ehk Tootsi kombel poolegi rehkendust tehtud saaks?

Haridusminister on asunud sõtta esimese klassi katsete vastu. Õige asi seegi – nii õrnas eas on õigustatud vahest katsed ainult muusika-, kunsti- ja spordikallakuga klassi. Ometi on jällegi tegu fassaadi võõpamisega. Asja tuum on ju selles, et igast kodulähedasest koolist peaks laps saama hea hariduse.

Need on põgusad näited mõne viimase aja algatuse ripakil otstest.

Tasuta kõrgharidus on õilis loosung ja meeldib loomulikult kõigile.

SOS: kõrgharidusreform!

Tõsi, reform ise ei ole teadagi tasuta – järjekordseteks ümberkorraldusteks on ette nähtud ligemale 60 miljonit eurot. Eks selle summa anna siis miskisse aruandesse kirja panna, näitamaks meie hariduskulutuste kiiret kasvu.

Millises tagatoas reformieelnõu on aga sepistatud, seda on raske mõistatadagi – kui isegi Tartu Ülikooli rektoril pole selle sihtidest ega rahastamisallikatest selgust ning rektorite nõukogu on sunnitud koostama ühiskirja, et nemadki saaksid sõna sekka öelda.

Ka tudengirahvas on tõstmas häält. Eesti Üliõpilaskondade Liit haistab ohtu ja on valmis oma õiguste eest võitlema. Alustuseks selle eest, et reform venima ei jääks: seaduseelnõu peab saama läbi arutatud ja vastu võetud enne selle aasta lõppu.

Ilma lävendipõhise vastuvõtuta kõrgkoolidesse ei looda piisavalt õppekohti, ilma vajaduspõhise õppetoetuste süsteemita ei saa tasuta kõrgharidusest üldse rääkida.

Iseäranis siis, kui nn tasuta haridus seotakse õppekava läbimise nominaalajaga. Sest tudengid ei käi kooli kõrvalt tööl ju mitte sellepärast, et endale õlleraha teenida, nagu arvab minister.

OECD riikide seas toetab Eesti riik üliõpilasi kõige vähem. Meie tudengid käivad tööl sellepärast, et ei saa end muidu ära majandatud. Õppemaks ise moodustab ehk 30 protsenti tudengi kogukuludest, ülejäänud 70 protsenti kulub äraelamiseks.

Õppemaksu seadustamise põhjuseks oligi omal ajal meie väike maksukoormus ja riigi võimetus katta hariduskulusid.

Sotsiaaldemokraadid ei näe võimalust õpetajatele normaalset palka maksta ja tudengitele talutavaid sotsiaalseid tingimusi tagada maksusüsteemi muutmata. Miks me ei võiks maksustada mitte ainult riigikogu liikmete palku, vaid kõiki kõrgeid palku täiendava maksuastmega – et leevendada haridusvaldkonna rahamuresid?

Kokkuvõtte asemel

Aitäh, armsad pedagoogid, et meie lapsed ja noored saavad väga hea hariduse! See on kogu asja juures kõige suurem ime. Seda tänu teile ja permanentse uutmise kiuste. Rõõmu õpilastest, kes otsivad koolist ja elust midagi sügavamat kui pelk enesemüümise kallis kunst!

Tagasi üles