/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2011/09/16/753212t1h7130.jpg)
Endel Taniloo kui skulptori looming on suuremas osas väga raskesti hävitatavast materjalist (graniit, pronks). Ometi on mõned tema teosed möödujate silma alt kadunud.
Skulptori elurõõm leevendab kannatusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koostöös Eesti Rahva Muuseumi ja korporatsioon Reveliaga äsja oma elulooraamatu «Teekond muusa juurde» välja andnud kujur selgitab lugejatele põhjusi, miks on mõni tema mälestusmärk kõrvaldatud.
Hävitatud tööd
Monumentaalskulptuur oli 20. sajandi teisel poolel autori sõnul okupatsioonideajastu ühiskondlike muutuste meelevallas, riiklikud tellimused ja kunstinõukogud mõjutasid monumentide loomist, skulptorid võtsid temaatikat analüüsimata osa konkurssidest.
«Ja nii on juhtunud, et mitmed õnnestunud kunstilised lahendused ei ole sobinud uude ajaloolisse situatsiooni,» kirjutab Taniloo. «Et õigeaegselt ei lahendatud nende ümberpaigutamiseks vajaliku maa-ala küsimust, on mitmed monumendid lihtsalt hävitatud. See saatus on tabanud ka minu töid.»
Ometi ei ole 88-aastane tartlane oma raamatus seepärast kibestunud. Isegi Siberis sunniviisiliselt veedetud aja (sügisest 1944 sügiseni 1946) meenutustes ei jää mõjule õud. Esile kerkib hoopiski elurõõm ja -janu, mida toitsid lootused.
Skulptor on oma elulooraamatusse raiunud lisaks laagrimälestustele õpingute loo ja olulisemate teoste valmimisega kaasnenud sekeldused. Perest kirjutab ta üksikasjaliselt alates 18. sajandi alguses Kaiaveres elanud Toomast kuni mullu kevadel sündinud tütretütretütre Karolinani.
Kirjapanek on aus. Autor ei varja oma kuuluvust vabamüürlaste hulka ja kirjutab ka abieluvälistes suhetes sündinud lastest.
Tanilool on põhjust olla tänulik oma pika ja huvitava, loominguliste saavutuste poolest rikka elu eest. Tänumeel leiab väljenduse ka sõnades.
Paeluvas stiilis
Kujur on raamatu kirja pannud paeluvas stiilis. Trükivigade ja mõne puuduva koma kõrval tekitab lugemisel pisut ebamugavust põhiteksti font: trükikiri on peenikesevõitu ja reavahe väike.
Kiitust väärivad raamatu «Teekond muusa juurde» tegijad asjaliku pildivaliku ning lõppu lisatud Endel Eduard Taniloo elu- ja kunstisündmuste koondtabeli eest.
Raamat
Endel Taniloo, «Teekond muusa juurde»,
Tartu 2011, 211 lk.