Plahvatus, mis pani Tartu lõdisema

Turu tänava keskkatlamaja anti käiku 1967. aastal, nüüdseks on see pensionieelik ja läheb lähiaastail lammutamisele, kui Ropkas valmib Fortumi uus katlamaja.

FOTO: Ain Protsin

Juba juunis sadas. Juulis sadas. Ja augustis sadas edasi. Emajõgi tõusis ja vesi jõudis tänavatele ja tubadesse.

«1. Mai tänav 73 elas mul vanaema, seal oli vesi vooditekiga tasa,» mäletab soojaettevõtja Tiit Veeber. Kogu nüüdse Raatuse tänava piirkond uppus, toad ja keldrid ja mitu lasteaeda, meenutab toonane Tartu haridusosakonna juhataja August Solo.

Kuid see oli alles tartlaste katsumuste algus sel erakordse ilmaga 1978. aastal.

Inimlik eksitus

Samal aastal olid Turu tänava keskkatlamajas valminud kaks uut võimsat gaasikatelt, mis pidid asendama seniseid masuudikatlaid. Käis nende 58-megavatiste katelde häälestamine.

Katlamaja oli valminud 1967. aastal, kuid järjest kerkiv Annelinn nõudis üha rohkem sooja. 1971. aastal oli katlamaja allutatud Eesti Energiale, sest linna asjaajamise korral olid kõik küll peremehed, aga õiget peremeest polnud. Ja kord oli väga käest ära. Elektrimajanduses oli vähemasti distsipliin.

5. oktoobril oli kavas uue gaasikatla proovikatsetus. Süütamise eel oli ette nähtud eelpuhe, et katlast välja saada gaasijäägid. «Kuid kui endine julgeolekumajor Sapožnikov süütas, käis pauk ja gaasileek küündis poole katlamaja korstnani,» räägib Veeber. See tähendab, et tulekera ulatus vähemalt 45 meetri kõrgusele.

Teise versiooni pakub keskkatlamaja praegune juht Kalev Tõll, kes ütleb, et aruanded ja raportid räägivad inimlikust eksimusest. Ametliku versiooni järgi ajasid gaasikraanide avaja ühel korrusel ja põletite süütaja teisel numbrid sassi.

Põleteid on katlas tosin. Katla kolle on üheksa meetrit kõrge, põhi neli korda neli meetrit suur. Aga plahvatusohtlikku gaasisegu oli õnnetu süütamise eel jõudnud ka mujale, muu hulgas tohututesse suitsukäikudesse, mis plahvatuse järel põhiliselt kannatada said.

«Leek võis olla nii kõrge küll, aga seda saavad öelda need, kes nägid,» sõnab Tõll.

Eest lendasid katlamaja aknad ja purunesid ka mõne naabermaja aknad. Katlamaja suured aknad ongi turvalahendus ja mitte niivõrd ilu küsimus – need on plahvatuse korral paisupindadeks, et säästa hoone konstruktsioone. Selles mõttes oli õnnetus õnnelik, et kõrvalkatlal töötanud brigaad, 7-8 meest, oli just lõunale läinud. Surma või vigastada keegi ei saanud.

Kuid uute kateldega oli kehvasti. Plahvatus ühes katlas tekitas purustusi ka teisele. Lisaks suitsukäikudele sai kannatada ka katelde isolatsioon.

Peale selle tuli Veeberi mäletamise järgi tõmmata kokku katlamaja väljapoole kummunud seinu. «Sellest ei ole mina midagi kuulnud,» ütleb Tõll, kes katlamajas asus tööle 1980. aastal.
Katelde remont võttis mitu kuud. Eesti Energia tegi, mis suutis, et mundriau päästa. Kohtuasjadest see aga ei päästnud.

Vihmasele suvele järgnes vihmane sügis ja vesi jõudis 280 sentimeetrit üle Tartu nulli.  «See oli erakordne aasta ja jääb mul hästi meelde, detsembri kohta oli tavatu suurvesi,» ütleb hüdroloog Ene Randpuu. Olukorras, kus keskkatlamajal võimsust niigi nappis, oli suurveega kaasnenud soojatorustike uppumine veel täiendav põnts – keskkütte ma­­gistraal­­torud olid külmaveesärgis.

Talv näitab hambaid

Ning siis, 14. detsembril tuli esimene külmalaine, küll veel võrdlemisi leebe. «Oli –17 kraadi ja põhjatuul,» mäletab Vee­­ber. Kuid hullem oli veel ees.

Katlamaja plahvatusele seltsis soojatoru avarii Pikal tänaval ja see tõi kaasa suure veekao küttesüsteemis. Esimeste majade küttesüsteemid hakkasid külmuma, sest surve torustikes langes ja vesi ei jõudnud kõrgematele korrustele, räägib Veeber.

Lõhki külmusid Narva maantee tornühiselamute küttesüsteemid ja trepikodadesse tekkisid liumäed. Ent soojavarustuse kollaps süvenes ja torustikke külmus järjest rohkem lõhki.

Veeber mäletab, et tema majas Anne 77 oli majja sisse tuleva küttevee temperatuur 85 kraadi, aga pidanuks olema 150. Kateldesse tuli sadade kantmeetrite viisi külma vett juurde anda, aga need ei jõudnud seda piisavalt üles kütta. Samal ajal langes väljas õhutemperatuur 40 kraadi alla nulli, maapinnal mõõdeti Veeberi sõnul isegi 46 külmakraadi.

Ilmajaama ametlikud andmed ütlevad, et lõikav pakaseperiood kestis aastavahetusel terve nädala. Aasta viimasel päeval oli ööpäeva keskmisena 32 kraadi külma, eelviimasel päeval 33,7. Ööpäeva miinimum oli aasta viimasel päeval 38,6 kraadi, loetleb EMHI meteoroloog Külli Loodla.

Katlamaja plahvatusest ei leia toonasest ajalehest Edasi midagi, küll on aga 1979. aasta 4. jaanuaril lehe esiküljel lugu pealkirjaga «Remondimeeste kuumad päevad».

Stepan Karja kirjutas: «Meister öeldi hommikust peale lennus olevat. Püüdsime teda üleeile pärastlõunal leida 5. ja 34. lastepäevakodust, Pöö­­gelmanni tänava internaatkoolist, otsisime Uue ja Anne tänava majadest. Kuni Anne 49 juures saimegi kokku.

«Tulge ka korraks tuppa,» ütles meister Tiit Veeber, «näete ise.»

Näha polnud suurt midagi. Küll võis tunda, et korteris on temperatuur alla nulli. Remondimehed otsisid need kohad üles, kust pakane oli metalli lõhki ajanud.»

Veeber ütleb nüüd, et tollel talvel külmus Tartus lõhki üle 30 000 radiaatoriribi, mis tuli asendada. Inimesed magasid üleriietes ja mõnel pool külmusid ära isegi wc-potid.

Asja tegi mõistagi veel hullemaks, et keskküttesüsteemi riketele lisaks oli häiritud gaasivarustus ja piiratud elektritarbimist. «Samal ajal oli 26. elektritarbimise režiim, asutustel oli limiit, mida ei tohtinud ületada, aga kui üle mindi, kannatasid esimesena elanikud, kellel lülitati elekter välja,» ütleb Tõll.

Peale selle oli katkendlik ka gaasivarustus.

Koolid asumisel

Tollane linnapea, ametlikult täitevkomitee esimees Roland Ilp mäletab, et talv oli raske mitmes mõttes. Mõned koolid ja lasteaiad ei saanud oma majas töötada. Raudteelaste ühiselamu tuli evakueerida, aga riigi värk kõik, elanikud pandi käsu korras hotelli.

Tollane 3. keskkooli ehk praeguse Raatuse gümnaasiumi direktor Marta Roosmäe mäletab, et kui ta pärast aastavahetust kooli läks, meenutas see Lumekuninganna lossi. Kõik oli üleni valges härmatises ja fuajee laest rippusid purikad.

Koolimaja oli juba detsembri keskel jäänud külmaks ja siis sündis otsus maja soojasüsteem vaheajaks üldse tühjaks lasta, et seda halvemast päästa. Juhtus aga nii, et soojusvõrkude mehed olid otsustanud soojasõlmes kooli teadmata kraani avada. Kuum vesi pahises põrandale, uksed olid lahti, aga ülemistel korrustel miinuskraadid.

«Toodi kohale alusel söed, millega maja üles sulatati, need aga suitsesid. Maja oli suitsu täis, nagu oleks tulekahju ka veel olnud,» jutustab Roosmäe.

Õpetaja Anu Tubli mäletab, et koolimajas olid sõna otseses mõttes jäämäed ja selle õnnetuse pärast tuli vanematel klassidel hakata käima teises vahetuses praeguses kommertsgümnaasiumis, noorematel vene lütseumi majas.

19. jaanuaril 1979 prokuratuurile saadetud kirjas loetles täitevkomitee, et külmusid ka 5. keskkool, pedagoogiline kool, Põllu tänava kutsekool, Lille tänava lasteaed, Kivi tänava lasteaed ning 34. ja 35. lasteaed.

«Eriti raske olukord tekkis Anne linnaosas elamute ja asutuste varustamisel soojusenergiaga,» seisab kirjas. «Olukorda raskendasid pidevad elektrikatkestused, mis häirisid tarbijate varustamist soojusenergia ja veega. /.../ Katkes töö ka väiksemate piirkondade katlamajades.»

Sel ajal oli linna hallata sadakond väiksemat katlamaja, millest mõni küttis väikest piirkonda, mõni vaid üht maja.

Ahjuomaniku õnn

Õnnelikud olid need, kes said oma ahju kütta.

«Meie elasime raekojas omaette. Meil olid ahjud. Ajasin oma kabinetis puid sisse ja elasin mõnusalt. Seal polnud häda midagi,» räägib Ilp. «Ainult et ahi läks natuke lõhki ja järgmisel aastal tuli sellele kapitaal­­re­­mont teha.»

Tegelikult läks terve järgmine aasta suure kapitaalremondi tähe all. Selle kannatusterohke talve õppetunni tagajärjel ehitati Fortuuna tänava äärne Emajõe kaldakindlustus, mis võimaldas kaitsta soojatorustikku uppumise eest. Suvel aeti Tartu soojavõrke taastama kümned remondibrigaadid üle Eesti.

«See talv oli katastroof mitmes mõttes,» ütleb Veeber.

Tagasi üles
Back