Alanud hooaeg toob teatrile kaasa kodutuse

Ivar Põllu hoiab pihus teatriaasta auhindamisel algupärase dramaturgia preemiaga kaasnenud klaaskera. Foto: Liis Treimann

Tartu Uue Teatri juht Ivar Põllu ei olnud intervjueerimisel sugugi nii rõõmus, nagu oleks uue hooaja alguse puhul eeldanud. Kibedust on põhjustanud teatri kodutuks jäämine. Esietendusedki on seepärast Tartust eemal.

Nagu mängukavast näha, viib Tartu Uus Teater hooaja avaetenduse järel oma lavastused Rakvere, Tallinna ja Pärnu vaatajate ette. Esimene uuslavastus «Raudmees» esietendub küll 27. novembril Tartus Lai 37 võimlas. Kui kaua saate seal mängida?

Oleme Tartu Ülikooli esindajatega saanud kokku leppida, et võtame saali rendile novembri algusest ja tagastame pärast etenduste lõppu detsembri keskel. Nagu rentisid saali ka festivali Draama korraldajad. Teatritegemiseks vajaliku instrumentaariumi laename, rendime, hangime ja toome kokku mujalt.

Olete teatanud, et algav neljas hooaeg on teie teatrile pöördeline, sest «Tartu Ülikooli ja Tartu linna poolse pimesikumängu tagajärjel pole Tartu Uuel Teatril Tartus mängupaika». Miks ei saa te etendusi anda ja uusi lavastusi teha endist viisi Genklubis?

Kuna Genialistide klubi linnapoolne toetus on tasapisi vähenenud iga aastaga, peab klubi aina rohkem end tasa teenima nagu normaalne kommertsettevõte. Mis tähendab, et teatritegemine lükkub aina perifeersemaks. Vähemalt selline mulje jääb.

Kui me kunagi Genklubi tegime (Ivar Põllu ei kuulu enam selle klubi juhatusse – toim), siis oli see minu jaoks eelkõige teater, kus toimub ka muud. Nüüd on paraku see ikkagi eriline ööklubi, mis sallib ka teistsuguseid tegevusi.

Tartu Uus Teater ei mahu enam sinna ära – see oleks aeglane surm, elamine lärmaka ühiskorteri tagakambris. Meie läheme edasi, et teha Genklubis ruumi väiksematele truppidele, kellele on üks-kaks etendust kuus okei ja kes proovi saavad teha mujal.

Vanemuise juht Paavo Nõ­gene on Postimehe veebilehes märkinud, et Tartu Uus Teater võiks tarvitada oma etenduste andmiseks Vanemuise kolme maja, kuid samadel renditingimustel nagu teised teatrid. Mida arvate sellest ettepanekust?

See on ilmselt tahtmatult küüniline väljaütlemine, mida võib tõlgendada vastavalt oma rikutuse astmele. Ja naljakas on see, et seda juttu räägivad mulle ka reformierakondlastest linnapea ja kultuuriminister. Nii ongi. Olukord pole lootusetu, kodulinnas võib ju ka gastrolle teha. Aga Tallinnas on odavamad saalirendid ja publikut on rohkem.

Küllap leiame ka Tartus sõbralikumaid ja vähem kommertshinnaga kohti kui Vanemuise saalid. Mõnikord on lihtsalt tunne, et Vanemuine on ringkaitses, et mitte mingit uut struktuuri välja ei areneks, mis võiks saalirendid alla lüüa. Aga see on muidugi paranoiline sonimine ja vandenõuteooria, eks?

Järgmised uuslavastused esietenduvad mujal, ilmselt Tallinnas, kus tuleb vaatajate ette «End­spieli» ja «Ird, K.» järg «Vanemuise biit­lid», Varbu­sel maanteemuuseumis ja Pärnus. Mis lavastused tulevad välja Varbusel ja Pärnus?

Maanteemuuseum pöördus meie poole ise, et kas me ei tahaks koostööd teha. Meie tahame küll. Ilmselt tuleb seal välja lavastus Paljasjalgsest Tõnissonist, mehest, kes Eestis oli külahull, kuid kellest sai hiljem esimene eesti soost buda munk ja pühak.

Pärnusse kutsus meid Indrek Taalmaa oma monoteatrite festivalile esietendust tegema. Ja et meil on niikuinii üks plaanis, siis üritame plaane ühitada.

Kas selline kodutusest tingitud kava ei tundu ehk kuidagi liiga karm?

Ma ei eita, et see on meeleheitlik plaan, sest alati on kergem tegutseda kodus. Aga see on reaalsus, kui kõik jätkub nii nagu praegu.

Ma ei tea, kuidas teistega on, aga minu elu eesmärk pole võidelda ja kakelda, tahaksin pigem midagi ilusat teha.

Üheksa kuud jukerdamist Lai 37 maja asjus on olnud mõttetu ajaraiskamine, sest olen uskunud juttu, mida inimesed mulle räägivad. Selle asemel oleks võinud oma asju teha, midagi kirjutada või lavastada. Rohkem ei plaani aega raisata.