Kliinikumi transplantatsioonikeskuse koordineerija Anni Küüsvek ütleb, et on pärast surma nõus oma elundeid ja kudesid siirdamiseks loovutama, ning soovitab igaühel küsida apteegist doonorikaart, see ära täita ja sellest ka pereringis rääkida.
Koordineerijad sätivad surmadest elusid kokku
4. oktoober 2011, 16:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimese eluajal selgelt väljendatud arvamus aitab lähedastel neile raskel hetkel otsustada, kas elundite ja kudede loovutamisega nõustuda või mitte.
Anni Küüsvek ütleb, et võimalus sattuda olukorda, kus vajame uut elundit, on tegelikult palju suurem kui see, et meil diagnoositakse ajusurm ja meist võib saada doonor.
Doonoriorgani vajadus võib tekkida inimesel pikaajalise haiguse tõttu, aga ka näiteks vale seene söömisest või mõne ravimi suures koguses allaneelamisest. Ohtliku mürgistuse korral on sageli ainus võimalus ellu jääda sobiva doonorimaksa või -neeru siirdamine.
Koordineerijate töö
Kui transplantatsioonikeskus saab teate, et haiglas on ajusurmas patsient, kogub ta potentsiaalse doonori kohta käiva esmase info (veregrupp, vanus, vereanalüüside vastused) kokku ning uurib järele, kas kopsu-, maksa- või neerusiirdamise ootelehel on esialgsete andmete põhjal sobivat retsipienti.
Esimene sobivus ei tähenda kaugeltki, et siirdamiseni jõutakse. Selle määravad lisauuringute ja spetsiifiliste koesobivusanalüüside tulemused. Kui ka siis selgub, et doonoriorganile leidub sobiv retsipient, kutsutakse ta operatsioonile.
Doonorluse ja siirdamise edukuse tagavad väga paljud inimesed: intensiivraviarstid, neuroloogid, kirurgid, laborispetsialistid, õed, aga ka näiteks lennujaamade töötajad ning autojuhid. Koordineerija ülesanne on kõigi nende lülide koostöö korraldamine tingimustes, kus aega on vaid vähesed tunnid.
Pikim aeg, mille jooksul võib vereringest eemaldatud neeru retsipiendile siirata, on 30 tundi. Maksa ja kopsude puhul on see mitu korda lühem.
Anni Küüsvek rõhutab, et patsiendi ajusurma diagnoosimine käib sellest sõltumata, kas tema organid osutuvad doonoriorganeiks või mitte.
«On täiesti vale mõelda, et üks inimene peab surema selle pärast, et teine inimene saaks endale hädavajaliku elundi,» rõhutab ta. «See «üks inimene» on juba surnud ja jutt käib ainult sellest, kas pärast surma saab tast doonor või mitte.»
Linnade ja riikide vahel
Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktori Virge Palli sõnul on tänavu Eestis olnud seitse niisugust juhtu, kus üks doonor on osutunud elupäästjaks mitmele erineva elundi vajajale.
Kuigi kliinikum on Eestis ainus keskus, kus organeid siiratakse, ei käi doonorlus ainult Tartus, vaid saab teoks tänu koostööle Eesti teiste suurte haiglatega. Elundivahetus ületab ka riigipiire.