Lõikuslauale läksid nii naine kui tütar

Boriss Volohhonski ütleb, et nende pere plaani järgi pidi doonor olema tema. Kuna tema veregrupp tütrele aga ei sobinud, siis uuriti, kas last saab aidata ema. Saigi. Nüüd on siirdamine möödas ning tütar Polina ja naine Anžela paranevad hästi. Foto: Margus Ansu

Neerusiirdaja Peeter Dmit­riev tuleb vaatama oma patsienti ja poetab lauale peotäie kastanimune. «Polina oli meil siin kogu aeg nii tõsine. Mul on hea meel, et nüüd on ta hakanud naeratama,» sõnab arst. Polina naeratabki.

Kaheksa-aastase Polina Voloh­honskaja neerusiirdamise operatsioon oli 13. septembril.

Kümme päeva pärast seda käib ta mööda haiglakoridori jalutamas, hoiab isa Borissi käest tugevasti kinni ja vaatab õnneliku näoga ema Anžela poole. Oma neeru sai Polina emalt.

Liialdamata võib öelda, et see ema on kinkinud oma lapsele elu kaks korda.

Polina haigestus 2004. aastal, mil talt tuli kasvaja tõttu eemaldada vasakpoolne neer. Vahepealsete aastatega kahjustus ka selle paariline ja oli selge, et lähiajal tuleb midagi ette võtta. Laste neeruhaiguste puhul loetakse kogu maailmas parimaks raviks siirdamist. Alles juhul, kui see mingil põhjusel ei õnnestu, alustatakse dialüüsiravi.

«Mõte siirdamisest ei olnud sugugi hirmus,» meenutab Anžela Tumanova. «Hirmus oleks olnud see, kui ka minu neer poleks sobinud.»

Boriss Volohhonski, kes on oma lapse ja naise voodi kõrval valvanud kõik operatsioonijärgsed päevad ja ööd, tunnistab, et haiglas oleku aeg kujuneski kõige raskemaks ilmselt talle.

Lõikuslauale läksid ju nii ta tütar kui naine. Kui ühega neist oleks midagigi halba juhtunud, siis... Boriss ei mõtle edasi.

Lõikusel eemaldas doonorilt neeru Aleksander Lõhmus, organi siirdas lapsele Peeter Dmitriev. Operatsioonid kestsid kokku mitte rohkem kui kolm tundi ehk teisiti öeldes, kõik läks libedalt.

Aleksander Lõhmus kinnitab, et ohtlikku ei ole neerusiirdamise operatsioonil eriti midagi. Ainult lapse veresooned on väikesed ja seepärast tuleb kõik tehnilised nüansid lahendada üliväga hoolikalt.

Septembris on olnud Tartu Ülikooli Kliinikumis kaks niisugust neerusiirdamist, kus organi loovutajaks on olnud lapsevanem. Teisel korral kinkis 60ndates aastates mees oma neeru 26-aastasele tütrele. Üldse oli see tänavu kolmas elusdoonorilt neeru siirdamine.

Elusdoonorlus on Eestis lubatud vaid lähisugulaste ehk vanemate ja laste, õdede ja vendade ning abikaasade vahel. Tõsiasi on, et mitte alati ei saada pereringis niisuguse kokkuleppega hakkama. On palju kordi, mil ka vanemad keelduvad oma lapsele neeru loovutamast.

Peeter Dmitriev ja Aleksander Lõhmus märgivad, et kogu maailmas kasvab neerusiirdamises elusdoonorluse osakaal, Eestis on see veel selgelt alakasutatud võimalus.

Ühtki siirdamist ei võeta ette ehku peale. «Kui me doonori puhul näeme, et inimene ei pruugi pärast neeru eemaldamist oma eluga hästi hakkama saada, siis me ei võta talt elundit,» selgitab Aleksander Lõhmus.

«Terve inimene saab ühe neeruga aga suurepäraselt hakkama,» märgib ta.

Miks siis sünnib inimene kahe neeruga? Peeter Dmitriev hakkab naerma ja ütleb, et see on hea küsimus.

40-aastane Anžela Tuma­nova on vastamisega kiirem ja ütleb: «Kaks on sellepärast, et ma võiksin ühe oma lapsele anda.»