/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2011/10/03/777910t1ha639.jpg)
Intensiivraviarst Katrin Elmet meenutab aastaid tagasi aset leidnud tragöödiat, kui vanemad kaotasid oma teismelise lapse. Just temal tuli selle noore inimese vanematele öelda, et nende last ei saa enam aidata.
Elujaatav tegu aitab leinajat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tol tunnil väljendunud emotsioone on praegu võimatu kirjeldada. Alles pika vestluse lõpus hakkasid vanemad aru saama, et olgu valu nii kohutav kui tahes, miski ei muutu.
Siis jõuti doonorluse teemani. Katrin Elmet selgitas, et tema kui arsti kohus on mõelda kõikide patsientide peale, eriti nende peale, keda on veel võimalik aidata, ja ainult sel põhjusel räägib ta edasi.
Too perekond ei olnud kunagi varem organite doonorluse peale mõelnud. Loomulikult ei olnud nad mõelnud selle peale oma lapsega seoses. Aga nad jäid kuulama.
«Ja siis ma nägin, kuidas ühel hetkel ema lülitus ümber,» meenutab Katrin Elmet. «Mõte sellest, et killukesed ta lapsest saavad edasi elada teistes inimestes, pakkus talle ootamatul viisil lohutust. Ta hakkas ette kujutama, et kuskil on head inimesed, kes vajavad hädasti abi, ning tema kadunud laps saab neid aidata…»
Rasked kohustused
Katrin Elmet on töötanud neurointensiivraviosakonnas intensiivraviarsti ja operatsiooniplokis anestesioloogina 1998. aastast saadik. Ta ei ole iial kokku lugenud neid kordi, mil ta on pidanud seesuguseid raskeid vestlusi. Vaid kahel korral on surmateate vastu võtnud omaksed pärast esimest šokki talt küsinud, kuidas on lugu nende lähedase organitega, kas neid oleks võimalik annetada.
Katrin Elmet tõdeb, et patsiendi ajusurm seab intensiivraviarsti ette üliraskeid kohustusi, mille täitmine nõuab mitte ainult erialaseid oskusi, vaid võimet olla soe ja empaatiline suhtleja.
«Kõige traagilisemad ongi need olukorrad, mil vanemad kaotavad lapse,» ütleb Elmet. «See on uskumatu ja võimatu olukord ja loomulikult ei lepi vanemad niisuguse teatega. Nad eitavad seda, ja eitavad kaua.»
Kui aga inimestele olukorra lootusetus ja lähedase kaotus kohale ei jõua, siis ei saa neilt küsida neile kalli inimese organeid. Tuleb oodata.
Kui sõnumi vastuvõtja lõpuks rasket teadet mõistab, siis tuleb arstil end surmateate ütlejast ümber lülitada küsijaks.
Tegelikult on patsiendi surm ka arstile valus kaotus. Hoolimata sellest peab ta mõtlema oma arstimissioonile, kõikide haigete peale, ka potentsiaalsete retsipientide peale, kellele doonoriorgan võib uue elu anda.
Mõnikord on vastus kohe ei. Aga esimese tormilise ei-ga ei saa leppida. «Sa pead ära tundma, kus sa võiksid jätkata. Tajuma, kas on mõtet inimese mõtteid suunata doonorluse positiivsetele külgedele,» selgitab Katrin Elmet, «ning sellele, kuidas annetamine ja heategu võib inimesi nende leinas aidata.»
Elmet ütleb, et üks asi on ravida intensiivraviosakonnas teadvuseta inimest ja võidelda ta organismi paremasse seisundisse viimise eest, teine asi aga on kohtuda ta lähedastega.
«Alles siis saad sa tegelikult oma patsiendiga tuttavaks... Sa näed, kes ta tegelikult on,» räägib Elmet. «Ja kui sa siis pead lähedastele selgeks tegema, mis asi on ajusurm, on emotsioone juba palju raskem vaka all hoida.»
Katrin Elmet märgib, et kui ta algul püüdis iga hinna eest pisaraid tagasi hoida, siis nüüd, kui nutt peale tuleb, laseb ta sel juhtuda. Patsiendi lähedastel on kergem, kui nad näevad, et neist hoolitakse ja neile tuntakse tõepoolest kaasa.
Millal jääb doonorlusejutt siiski katki?
Kõigepealt – niisugust vestlust ei alustatagi, kui on selge, et patsiendi seisundi ja kahjustuste tõttu ta doonoriks ei sobi.
Vestlus jääb katki aga siis, kui selgub, et inimene ise on olnud oma elu ajal doonorluse vastu. Enamasti ei ole see aga teada. Ja sel juhul langeb otsustamise raskus lähedastele.
Mõnikord ütlevad inimesed resoluutse ei sellepärast, et nad lihtsalt ei julge muud öelda – nad kardavad sellist otsust teise inimese eest teha.
On veel mitmeid arvamusi, mida keeldumisel nimetatakse. Inimesed kardavad, et doonoriorganite eemaldamine on jõhker ja ebadelikaatne tegevus ning et pärast seda ei ole matustel midagi kirstu panna.
Ärge puutuge teda
Elmet kinnitab, et organite eemaldamine on sama delikaatne operatsioon nagu mis tahes muu haiglas tehtav operatsioon. Selle märkideks jäävad vaid armid inimese kehal.
Mõnikord on inimesed silma sarvkesta loovutamise vastu, sest nad kardavad, et sel juhul eemaldatakse terve silmamuna ja tulemuseks on ebaesteetiline, aukuvajunud silmakoobastega surnukeha.
Tegelikult eemaldab silmaarst silma sarvkestalt õrnalt vaid pealmise kihi, mille puudumisest ei ole hiljem kuidagi võimalik aru saada.
Mõnikord ütlevad inimesed, et nad keelduvad usulistel põhjustel.
«Aga just religioosne inimene, kes usub hinge surematusse, peaks tundma vajadust teha altruistlik samm,» arvab Elmet, tuletades meelde paavst Johannes Paulus II sõnu, kes on öelnud: «Ärge võtke oma organeid taevasse kaasa. Seal teatakse, et neid vajatakse maa peal.»
Niisiis – ratsionaalseid keeldumise põhjusi on tegelikult vähe. Peamised on emotsioonid: ärge puutuge teda, ma ei taha! Kui aga surma põhjuseks on trauma, siis sel juhul järgneb lahang – ja puututakse niikuinii.
Tänutunne
On veel üks asi, millest Elmet tahab väga rääkida.
Mitte keegi ei saa mitte kunagi teada, kellele ta lähedase organid edasi antakse. Ka retsipiendile jääb annetaja isik igavesti anonüümseks. Nii on kirjas seaduses. Sest kuigi me eeldame, et inimesed on head ja saavad suure rahulduse teise inimese aitamisest, ei või iial kindel olla, et kellegi meel elu ühes või teises etapis mingil põhjusel ei muutu.
«Aga me tahaksime väga, et tänu, mida uue elu saanud inimene doonori vastu tunneb, jõuaks kuidagi doonori perekonnani,» ütleb arst. «Kuna elundite loovutamine on üks suuremaid heategusid üldse ja absoluutselt vabatahtlik, siis oleks väga vaja, et neid perekondi kuidagi rohkem tunnustataks ja tähele pandaks.»
Katrin Elmet teab teistes riikides koos käivaid ühendusi, kus doonorite lähedased ja doonoriorgani saanud retsipiendid suhtlevad omavahel anonüümselt. Nii saavad inimesed, kes on kaotanud endale kalli inimese, hoomata oma teo tegelikku mõõdet ja vastaspoolelt tulevat tänu.
Mitte keegi ei saa välistada, et kunagi jääb ta ise raskelt haigeks ja nii, et ta ainus võimalus ellu jääda on saada uus organ. Kui see inimene on varem andnud eitava vastuse doonorlusele, siis mida tunneb ta nüüd, mil vajab ise abi?