Kui surnud on aju­surmas inimene?

Elusdoonorilt siiratakse neeru, nahka, verd, luuüdi, sugurakke, luukude.

FOTO: Graafika: A6

Kui ajus tekib kahjustuse tõttu turse, mis ei lase verel enam voolata, siis on aju surnud ning siis ei ole ka enam inimest.

Anestesioloog ja intensiivraviarst Katrin Elmet kommenteerib seda nii, et kui veri ei voola, jäävad rakud hapnikuta ning iga organit ootab ees paratamatult surm. «Aju on aga inimese kuningas,» sõnab Katrin Elmet rõhuga.

Aju hukkumiseni võib viia raske trauma, mille on põhjustanud liiklusõnnetus või kukkumine. Selle võivad põhjustada ka iseeneslikud aju verevalandused ehk insuldid, samuti mürgistused, näiteks metanoolimürgistus. Ajusurma diagnoosimise vajadus tekib kõige sagedamini neurointensiivraviosakonnas.

Seisundi, kus inimese peaaju on oma talituse lõpetanud ning südame- ja hingamistegevus käib vaid kunstlikult ehk ravimite ja aparaatide toel, peavad diagnoosima kaks eriarsti. Teineteisest sõltumatult teevad nad mitu testi.

Ajusurma protokollimisega alustatakse siis, kui arstid on veendunud, et patsiendi välised tunnused sellele viitavad.

See tähendab, et haige silmapupillid on laiad ega reageeri valgusele, sarvkesta puudutamisel ei teki iseeneslikku pilgutust, reaktsioon valuaistingutele puudub ning inimene ei suuda ise hingata. Seda viimast peab olema kinnitanud hingamisaparaadi väljalülitamise test.

«Ajusurma diagnoosimine ei ole niisiis üks hetk, vaid terve protsess,» märgib Katrin El­met.

Otsekui elus

Haigevoodis lebab aga otsekui elus inimene, kelle süda lööb, kes hingab, kel on normaalne vererõhk, kes on katsudes soe ja välimuselt roosa. Kuidas saab niisuguses seisundis patsiendi puhul täiesti kindel olla, et surm on saabunud?

Katrin Elmet vastab, et ajusurma diagnoosi on võimalik kinnitada täpsete instrumentaalsete meetoditega – elektro­entsefalogrammiga ehk aju elektriliste protsesside registreerimisega ning aju verevoolu uuringutega.

Kui patsiendi seisundis 12-tunnise jälgimisaja jooksul neuroloogilises mõttes positiivset muutust ei ilmne, kui spontaanhingamise puudumine on tõestatud ja kui ajutegevuse puudumine on instrumentaalselt kinnitatud, siis on aeg ajusurma protokoll lõpetada ja panna kirja surma aeg.

«Südameseiskus selles kontekstis ei ole enam surmahetk,» rõhutab Katrin Elmet. «Patsient on juba surnud, ja näiteks hingamisaparaadi tööshoidmine ei muuda seda tõsiasja. Edaspidi räägitaksegi kas surnust või töötava südamega doonorist.»

Küsimuse peale, kas mõnikord on juhtunud, et patsiendil, kelle puhul on alustatud ajusurma diagnoosimist, tekib järgnevate tundide jooksul paranemise märke, vastab Elmet, et tema praktikas niisugust juhtumit ei ole.

Ta selgitab, et kui inimese aju on surnud, hakkab kogu organism üsna ruttu kokku kukkuma. Ka kunstlikud pingutused ei suuda elundeid väga kaua käigus hoida. Ning sellest vaatepunktist on Elmeti sõnul 12 tundi surma kinnitamiseks tegelikult põhjendamatult pikk aeg. Mujal maailmas on see lühenenud kuni kahe tunnini, kuna moodsad instrumentaalsed meetodid seda tõepoolest võimaldavad. Sest kui soovitakse siirata, siis siirata saab vaid kahjustamata organeid.

 Patsiendist doonoriks

Katrin Elmet kinnitab, et iga haige puhul suunatakse kogu ravi sellele, et aidata tal paraneda. Kui ühel hetkel aga selgub, et olukord on lootusetu ning alustada tuleb ajusurma protokollimisega, tuleks patsienti käsitleda juba kui potentsiaalset doonorit. Siis seisavad arstil ees rasked kõnelused lähedastega.

Tagasi üles