/nginx/o/2011/10/02/776454t1h864c.jpg)
Viimane raju pidu, kes kui palju jõi, kokkupuuted politseiga, spikerdamine mate kontrolltöös, suhteprobleemid – pole teemat, mida koolinoored Facebookis ei jagaks, mis siis, et seda võivad peale sõprade lugeda ema-isa, õpetaja või netiahistaja.
Facebook kui noorte reality show
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Facebookis suhtlemine on noorte jaoks sageli samaväärne telefonikõnega sõbrale, mitte reality show’s osalemisega, kuigi tegelikkuses kipub see olema just nimelt reality show,» ütles Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi meediauuringute vanemteadur Andra Siibak.
Siibaku selgitusel võivad noored iseloomustada Facebooki küll sõnadega globaalne ja palju kasutajaid, kuid tegelikult nad ei hooma Facebooki suurust ega inimeste hulka, kellega nad oma sõnumeid jagavad.
Tehes postitusi tormilisest peost, peavad nad silmas vaid neid sõpru, kellega nad tahaksid infokildu jagada, mõtlemata ülejäänud mitmesajale sõbrale või sõprade sõpradele, kes samuti postitusi näevad.
Naljad ja telefoninumbrid
Läinud talvel Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöös noorte sotsiaalvõrgustike kasutust uurinud Maria Murumaa sõnul ulatuvad teismeliste seinapostitused Facebookis muusikavideotest ja anekdootidest kuni praktiliste sõnumite, näiteks suveks tööotsimise kuulutusteni välja.
Murumaa sõnul leiab ka postitusi, mida nii mõnigi täiskasvanu ei jagaks. Näiteks albumite kaupa pilte napis riietuses noortest, alaealiste nalju kanepi teemal või siis telefoninumbri jagamisi.
«Täiskasvanule võib see tunduda liiga privaatse info avaldamisena, aga noor ei näe selles midagi imelikku. Arusaamad privaatsusest on erinevad,» tähendas Murumaa.
Üks põhjus, miks teismelised sageli isiklikku infot Facebookis jagavad, on vanemteadur Andra Siibaku sõnul lihtsalt oskamatus oma privaatsust sotsiaalvõrgustikus kaitsta.
«Facebookil on keerulised privaatsusseaded – neid on keeruline leida, sageli ei saa aru, mida ja kus peab vajutama ning kes su profiili siis näevad. Noored kas ei oska või ei viitsi seadistusi otsida ning jagavadki lõpuks kõike kõigiga, vahel ka enda teadmata,» rääkis Siibak.
Teine põhjus, miks noored oma auditooriumi suurust Facebookis ei taju, on Siibaku sõnul tunne, et sotsiaalvõrgustik on nende mängumaa: nemad olid Facebookis enne, kui sellega liitusid nende vanemad, tädid, onud või õpetajad.
Viimaseid peavad teismelised lausa košmaarseteks lugejateks, keda nad meelsamini Facebooki ei tahaks ja kelle olemasolu sotsiaalvõrgustikes postitusi tehes sageli ära unustavad.
Üleeuroopalise uuringu EU Kids Online II järgi omasid 2010. aastal 85 protsenti Eesti 13–16-aastastest teismelistest profiili mõnes sotsiaalvõrgustikus.
Sõpruse virtuaalne lisa
Küsida, miks noored Facebooki kasutavad, on pea sama hea kui küsida, miks nad üldse sõpradega suhtlevad.
«Facebook ei ole mingi omaette maailm, vaid see on igapäevase sõpruskonna virtuaalne laiendus, võimalus hoida kontakte, vahetada infot, saada tagasisidet tehtule,» rääkis Siibak. See on samasugune osa noorte lävimisest nagu kaubanduskeskuses hängimine või suhtlus vahetunnis.
Siibaku selgitusel otsitakse Facebookis samamoodi sõprade heakskiitu ja populaarsust kui koolis. «Kui sinu postitus jääb like`i või kommentaarita ehk tagasisideta, on see noore jaoks üks hullemaid asju, mis võib juhtuda,» ütles Siibak.
Harvad ei ole Siibaku sõnul ka juhud, kus kiusamine klassiruumis kandub edasi Facebooki. «Keegi ütleb, et see tüdruk on mõrd, ja siis need, kes seda arvamust jagavad, like`ivad postitust,» tõi Siibak näite.
Sama üleeuroopalise uuringu järgi on Eesti lapsevanemad oma võsukeste internetikasutuse suhtes ühed muretumad Euroopas ega sea neile erilisi piiranguid.
Saatuse nüke
Andra Siibak nentis, et Eestis hakkavad vanemad laste internetikasutust enamasti piirama alles siis, kui laps on probleemidesse sattunud.
«Ma ei taha öelda, et me peaksime nüüd hirmsasti neid keelama hakkama, aga lapsi on kindlasti vaja õpetada ja sellega peaks juba üsna varakult alustama, juba siis, kui laps internetti kasutama hakkab,» ütles Siibak.
«Väiksest peale tasub lapsega interneti teemadel rääkida, alguses temaga koos internetti kasutada, talle seda seletada ja näidata,» soovitas vanemteadur ning lisas, et lapse õpetamine eeldab ka vanemalt teema valdamist. «Ainult nii on võimalik last suunata, kui ma ise sellest teemast midagi tean.»
Saatuse nüke
Ka kool saab meediaõpetaja Maria Murumaa sõnul üksjagu ära teha selleks, et lastel oleksid vähemalt tehnilised oskused enda kaitsmiseks sotsiaalvõrgustikes ning mingigi arusaam võimalikest ohtudest.
«Keelamine stiilis «ära sellist pilti üles pane» või «sa ei tohi sellega sõber olla» ei toimi. Küll aga toimib päris hästi oma vigade jagamine – see paneb õpilasi kaasa mõtlema,» rääkis Murumaa.
Kuigi rohkem kerkivad esile sotsiaalvõrgustikega seotud ohud, loob näiteks Facebook Andra Siibaku selgitusel ka hulga positiivseid võimalusi: noored saavad suhelda inimestega teistest kultuuridest, praktiseerida võõrkeeli, vahetada infot, koguda uusi teadmisi, saada sõpradelt tagasisidet oma kirjatöödele või kunstiloomingule ning nõnda edasi.
«Ohtude kõrval on võimalusi samuti väga palju,» osutas Siibak.
Seda, et Facebook lähiajal hääbuma hakkaks, ei näe praegu ei Eesti ega välismaa uurijad. Pigem püüab Facebook Andra Siibaku sõnul haarata endale noorte elust veelgi mõjukama osa.
«Äsja toimunud Facebooki konverentsil oli näha, et Mark Zuckerbergi (Facebooki looja – toim) meelest on praegu peale kasvanud see põlvkond, kellele Facebookiga ühinemine on saatuse nüke, paratamatus,» ütles Siibak.