Playtechi juht lahkub ametist

Jaan Olmaru
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juha Olavi Kor­­honen Playtechi uues aatriumis.
Juha Olavi Kor­­honen Playtechi uues aatriumis. Foto: Margus Ansu

Vaid kuu aega tagasi üle neljasaja töötaja firma uude pea­­korterisse kolinud Playtech Estonia juht Juha Olavi Kor­­honen lahkub ametist. Intervjuus avalikustas Korho­­nen lahkumise põhjused ning ka oma mantlipärija nime – Kaari Simson.

Olete Tartus töötanud seitse aastat, kuid väga palju teist ei teata.

Olen sündinud Soomes, üsna pisikeses Kajaani-nimelises linnas. See asub keset metsa, Lõuna-Lapimaa piiril, umbes 600 kilomeetrit Helsingist põhja poole. Seal elasin ma sõjaväeteenistuseni.

Enne sõjaväkke minekut olid mul poolde selga ulatuvad lokkis juuksed, kõrvarõngad, riietus nagu gootide kokkutulekul. Mängisin oma heavy metal’i bändis kitarri nii, et laest kukkus krohvi, ja laulsin natuke üle enda võimete. Ma ei olnud muusikas eriti andekas, aga ma ei lasknud sel ennast häirida.

Pärast sõjaväelist karjääri olen tagasihoidlikumaks muutunud − ehk aitas ka aeg muutustele kaasa ja sain mingi hetk täiskasvanumaks.

Eestisse tuleku põhjuseks oli kaitsevägi. Teenisin 1991. aastal aega Soome siseministeeriumi sõjalises üksuses ja samal aastal Eesti taasiseseisvus.

Meie üksus elas Eestile tugevasti kaasa ja otsustasime − noored, uljad ja kartmatud patrioodid, nagu olime −, et niipea, kui ajateenistus saab läbi, läheme koos Eestisse ja anname edasi sõjaväelisi kogemusi, mis meie arust tundusid väga sobivad olevat väikse riigi kaitsmiseks.

Tasapisi see seltskond erinevatel põhjustel siiski kahanes ja ma jõudsin Georg Otsa pardale üksinda. 1992. aasta sügisel alustasin tööd Kuperjanovi pataljoni instruktorina − kuupalk oli sel ajal 280 krooni, aga selle eest oli kasarmus korrusvoodi koht tasuta. Eestlased ja Eesti ning täpsemalt Tartu hakkas mulle meeldima.

Õppisin Tartu Ülikoolis psühholoogiat ja omandasin bakalaureusekraadi. Enne seda töötasin Soome ja Eesti kaitseväe üksustes. Lisaks olen proovinud vangivalvuri, psühholoogi ja eraettevõtja ametit.

Kõige enam väärtuslikke kogemusi edasiseks eluks ammutasin vast sellest ajast, kui töötasin ÜRO rahuvalvajana Liibanonis, Kosovos ja Afganistanis. Playtechi värbas mind personalijuhiks tolleaegne tegevjuht Rein Lemberpuu, kellega olin tuttavaks saanud üliõpilaskorporatsioonis Revelia.

Milline on teie isiklik elu?

Olen abielus soomlannaga, kes töötab vandeadvokaadina Aivar Pilve advokaadibüroos. Pean teda endast targemaks inimeseks. Meil on 5-aastane tütar − issi väike printsess. Mulle meeldivad filmid, vein, rämpstoit, aia harimine, rahu ja vaikus.

Vahel käin practical shoo­­ting’i trennis, et karistada märklaudu nende pattude eest. Muidu pole ma sugugi tõsiseltvõetav spordihuviline. Playtech Estonia finantsjuht Lauri Ki­­kerpill on meelitanud mind golfi mängima – olen mõelnud, et see võiks äkki olla piisavalt ebaportlik spordiala.

Ma vist ei oska kuigi hästi stressi maandada ega lõõgastuda, arvatavasti suren seetõttu hiljemalt kuuekümneselt mõnda südame- ja veresoonkonna haigusesse. See on minu sünnilinnas täiesti aktsepteeritav ja austatud viis siit ilmast lahkuda.

Miks te Playtechist lahkute?

Lahkun Playtechi Eesti üksuste juhi kohalt planeeritult ja omal soovil, sest plaanin koos perega Soome kolida, et mu laps saaks kooliteed seal alustada. Playtechis on toimunud viimaste aastate jooksul ulatuslikud struktuurimuudatused, mille tulemusena on Playtechi Eesti juhi roll suunatud eelkõige administratiivsele juhtimisele.

Ajastasin oma lahkumise pärast uue kontori loomise projekti lõppu, nii saan jätta meie inimestele paremad töötingimused, kui meil veel veidi aega tagasi olid.

Millise pilguga Tartu-aastatele tagasi vaatate?

Tartu-aastad jäävad mind elu lõpuni kummitama, seda ikka positiivses mõttes. Olen saanud siin elada täisväärtuslikult nii isiklikus elus kui ka tööalaselt. Võtan siit endaga kaasa kuhjaga häid mälestusi. Minu jaoks on töö Playtechis olnud vaimselt pea samaväärselt raske kui töö ÜRO rahuvalvevägedes.

Aga raskused mulle meeldivad. Mulle meeldivad eelkõige konstruktiivsed arutelud, uute mõtete arendamine ja elluviimine. Rutiinsed tööd mind ei paelu, pigem meeldib mulle ikka uusi asju arendada. Ma töötan kõige paremini siis, kui asjad pole hästi paigas. Mulle on oluline teada, et ma suudan midagi saavutada, mingi eesmärgini jõuda.

Kui alustasin tööd Playtechi personalijuhina aastal 2004, oli ettevõttes umbes 110 töötajat ning puudus ühisjuhtimise kogemus ja kasvu toetav struktuur. See aeg oli igati huvitav, sest juhtimisstruktuur oli sobiv palju väiksemale ettevõttele ja seetõttu ei funktsioneerinud enam kuigi hästi.

Juhid olid väga üle koormatud ja mõne kolleegi haigestumine olnuks lihtsalt välistatud, kuna mitmed inimesed olid oma positsioonil asendamatud. Värbamisel ei olnud ühtseid standardeid.

Mulle tundus Playtech sel hetkel väga kriitilises seisus olevat, vajalikul tasemel polnud ka kõige elementaarsemad tööprotseduurid, nagu puhkuste planeerimine, isikukaardid, arenguvestlused, palgaanalüüsid, juhtimisstruktuur ning enamik personalialasest dokumentatsioonist.

Kui nüüd tagantjärele selle aja peale mõelda, siis näib, et palju on ära tehtud. Personalivaldkonna laiaulatuslikkust tuli esmalt tutvustada teistele juhtkonna liikmetele ja asepresidentidele. See töö oli alguses väga iseseisev, tiimi mul otseselt ei olnud.

Nüüdseks on Playtech Eestis arenenud väikeettevõttest enam kui 500 töötajaga suurfirmaks, kontor on Tallinnas ja Tartus. Tartu üksus üle 400 töötajaga on korporatsiooni suurim arenduskeskus.

Playtechi korporatsioon on üks maailma juhtivatest tarkvaratootjatest internetimängude valdkonnas. 2006. aasta märtsist on Playtechi aktsiad noteeritud Londoni börsi alternatiivnimekirjas.

Kui sobiv on Tartu majanduskeskkond sellisele suurfirmale?

Tartu majanduskeskkond on Playtechile väga positiivne. Pean isiklikult väga lugu praegusest linnapeast. Ta on oma sirgeseljalise ja intelligentse suhtumisega aidanud kaasa positiivse majanduskliima loomisele. Tartu linn pole tekitanud põhjendamatuid lisamakse ettevõtetele.

Kahjuks on aga nii, et sõltumata stabiilsest majanduskeskkonnast on ka Playtech sunnitud oma kasvu planeerima järjest enam teistesse riikidesse, sest Tartus, ka terves Eestis, ei ole piisaval hulgal kõrgel tasemel IT-spetsialiste.

Miks on Tartule Playtechi ja Playtechile Tartut vaja?

Minu hinnangul on Play­­tech Estonia üks Tartu linna suurimatest erasektori maksumaksjatest ning üks Tartu IT-maastiku edulugudest. Meie Tartu üksuses töötavad rohkem kui 400 inimest mõjutavad oma kindla sissetulekuga paljusid peresid.

Usun, et Tartule on Play­­techi siin olek väga positiivne nähtus. Playtechile on Tartu väga oluline linn, sest kontserni suurim üksus on siin asutatud ja jääb kindlasti siia ka tulevikus. Ilma Tartu Ülikoolita aga oleks Tartu linnas pea võimatu hoida nii suurt üksust, nagu meil hetkel on.

Kuidas teie karjäär edasi läheb?

Olen juba mõnda aega üritanud leida viisi, kuidas saaksin oma vanemaid tagasi oma elu juurde saada. Kuna mul ei õnnestunud neid Eestisse meelitada, ei jää mul muud üle kui suunduda ise tagasi põhja poole. Kui hästi mul see õnnestub, selgub mõne aja pärast.  

Kuigi olen senini hoidnud Playtechist lahkumise plaani pigem väikese seltskonna teada, olen saanud viimasel ajal väga positiivset tagasisidet senini tehtud töö suhtes. Hea tagasisidena võtan väärikate ettevõtete huvitundmist minu edasiste plaanide vastu.

Esialgu ma siiski soovin mõnda aega puhata. Uute väljakutsete ja tegevuste suhtes ei sooviks ma hetkel midagi kindlasõnalist öelda.

Kes hakkab teie asemel Playtechi juhtima?

Playtechi Eesti üksusi hakkab juhtima Kaari Simson. Kuigi Kaari on ettevõttes töötanud vaid natuke üle aasta, on ta selle aja jooksul end tõestanud võimeka ja usaldusväärse juhina, kellel on hea üldjuhtimise vaist ning erakordselt hea oskus orienteeruda erinevates ärikultuurides.

Ta mõistab Playtechi siseelu ja on kompetentne esindama ettevõtet ka väljaspool. Võib-olla on sobilik väljendada tema iseloomu sedasi, et ta on minu arust raudne leedi. Usun, et ta saab selle tööga väga hästi hakkama.

Juha Olavi Korhonen
• Sündinud Soomes 29. juulil 1972.
• Enne sõjaväkke minekut kandis poolde selga ulatuvaid lokkis juukseid, kõrvarõngaid ning riietus nagu gootide kokkutulekul. Mängis oma heavy metal’i bändis kitarri nii, et laest kukkus krohvi, ja laulis üle oma võimete.
• Talle meeldivad filmid, vein, rämpstoit, aia harimine, rahu ja vaikus.
• Abielus soomlannaga, kes töötab vandeadvokaadina Aivar Pilve advokaadibüroos. Peres on 5-aastane tütar.

Tagasi üles