Laps ja tema vajadused ei ole teema, mis pakuks huvi kõigile (välja arvatud siis, kui lapsega on midagi halvasti). Lastega seonduvalt kõneldakse pigem lapsevanemate vajadusest, näiteks lasteaiakohtade vajadusest. Veel täpsemalt, lastehoiu kohtade vajadusest.
«Lapsed hoitud, emad tööle!» kõlab programmiline tunnuslause, kuid seejuures unustatakse, et lasteaiakohtade loomise vajadus ja kohustus tuleneb lapse õigusest saada haridust. Aga ikkagi, millal on lapsel hästi?
Lapse arenguvajadus avaldub tegutsemisvajaduses, meile vahel ka tüütutes miks-küsimustes. Kui laps ei küsi, ei avalda vanemale oma mõtteid, võib ta elada kogetut läbi omaette, sest vanemapoolne tõrjumine on sundinud teda endasse tõmbuma. Või hullem veel – ta on jäetud kahekesi teleri või arvutiga. «Arvutilapsel» on kerge sattuda ebareaalsesse maailma, kus kõik on võimalik ja lubatud.
Vanemlikud oskused
Mida rohkem on lapsel võimalust küsida, saada selgitusi ja õppida tundma igapäevaelus toimetulekuks olulisi piire ja reegleid, seda vähem tekib hirme, agressiivsust või passiivsust kui ebakindluse väljendust.
Kui aga täiskasvanu ei oska olla lapsele teejuhiks, selgitada nähtut ja kogetut ning seada piire, kui ta ei suuda olla järjekindel või on kõigil lapsega tegelevatel täiskasvanutel erinevad reeglid, siis... Mõelge, kas lapsel on kerge?
Võib juhtuda, et tal ei jäägi muud üle kui pere juhtimine (reeglite kehtestamine) üle võtta, ole või kaheaastane. Juhtimisstrateegiad on aga eakohased: jonnimine, löömine, hammustamine. Arukas lapsevanem oskab õpetada last eraldama fantaasiamaailma tegelikkusest ja kehtestada talle arusaadavaid käitumisnorme.
Paraku vanemlike oskustega ilma ei sünnita. Kergem on luua lapsele turvaline materiaalne keskkond kui psüühiline. Kahtlen, kas ilma enesetäienduseta julgeks keegi võtta mesilasi või hakata kasvatama loomi, lapsi aga küll.
Lapse kasvatamisel aitab oma lapsepõlve kogemus, kuid paraku elavad meie lapsed hoopis teisel ajastul, teistsuguses keskkonnas ja peavad hakkama toime tulema keskkonnas, mida me ei oska veel ettegi kujutada. Kust võtta see ettenägemise tarkus?
Kui me teaksime sedagi, millised on need väärtused, millest lähtuvalt on tulevikus võimalik hakkama saada. Kas on need üldinimlikud ehk püsiväärtused või kaduvad ehk materiaalsed väärtused? Kas nendes on võimalik kokku leppida? Kes neid väärtusi kannab?
On selge, et ühegi õigusaktiga ei ole võimalik muuta hoiakuid, küll aga toetada neid, kes on muutusteks valmis.
Seadus ja tegelikkus
Tartu Ülikooli eetikakeskuse koostatud Eesti ühiskonna väärtusarenduse programmis 2009–2013 viidatakse, et nii õpetajatel kui lapsevanematel jääb puudu sotsiaalsetest oskustest – kuulamisoskus, konflikti lahendamise oskus, väärtusalase refleksiooni juhtimise oskus –, et kujundada lapse väärtushinnanguid.
Seega on eriti oluline kaasata koolitusse ja koostöösse lapsevanemad, saavutada olukord, kus kodu ja lasteasutuse vahel ei valitseks väärtuskonflikt ja mõlemad toetaksid ühesuguste põhiväärtuste kujundamist.
Oleks huvitav teada, kui paljud õppeasutused (koolid, lasteaiad) lähtuvad sellest programmist oma õppekava koostamisel ja koostöös lapsevanematega. Kuid mida selle teadmisega peale hakata?
Igapäevaelus me ei lähtu ju õppekavast ega programmist, vaid eeskujust, käitumismudelist, mille väikelaps saab perekonnast, hiljem juba autoriteetidelt ja avaliku elu tegelastelt.
Raske on tänapäeva lapsevanemal väärtusi mõtestada, veel raskem lapse tulevikku kujundada. Küll aga on võimalik olla talle eeskujuks aruka, hooliva, toetava lapsevanemana. Vanemlike oskuste omandamine algab ju kohe, kui laps ilma sünnib. Hilisemas pereelus võtame kasutusele oma vanemate kasvatusmudeli, tahame seda või mitte. Teadlikult on muidugi võimalik hoiakuid, suhtumisi ja kasvatuspõhimõtteid muuta, kui seda vaid soovime ja kui keegi toetab.
Tänapäeval on lasteaed ehk koolieelne lasteasutus õppeasutus ja seda mitte ainult lastele, vaid ka laste vanematele. Koolieelse lasteasutuse seadus sätestab lapsevanemate nõustamise kohustuse. Aastaid tagasi küsis minu toonane kolleeg, kas ka lapsevanem teab seda. Siis vastasin, et õnneks mitte.
Järgnevatel aastatel rakendus lasteaedades lapse arengu teemal vestluste kohustus. Nüüd julgen väita, et see säte toimib – kes veel suudaks lapsevanemale olla paremaks nõustajaks kui iga päev lapse kõrval viibiv õpetaja.
Võrdsed võimalused
Arenguvestlustest jääb väheks, ka lapsevanemad oskavad märgata probleeme ja küsida nõu. Seetõttu korraldavad lasteaiad lisaks arenguvestlustele lapsevanematele koolitusi ja kohtumisi eri spetsialistidega projektide ja heategevusürituste toel, sest lapsevanemate koolitamine ei kajastu lasteasutuse rahastamises ei riigi ega omavalitsuste poolt.
Arvan, et paljud, kui mitte kõik lasteasutused suudaksid ja oskaksid kanda seadusega neile pandud kohustust, kui seda saaks teha järjekindlalt ja sihipäraselt sõltumata projekti rahastamise ebakindlusest.
Tänini kehtib 1992 vastu võetud ja 1993 jõustunud lastekaitseseadus, milles on sätestatud kohustus: lapse vanemad või hooldajad on kohustatud õppima last tundma ja mõistma, et tema arengut asjatundlikult toetada. Neil on õigus saada selleks tasuta konsultatsiooni sotsiaaltalituselt.
Suurepärane, kui igas omavalitsuses on selline sotsiaaltalitus, kust saab asjatundlikku konsultatsiooni. Aga mis saab siis, kui lapsevanem talle seadusega pandud kohustust ei täida?
Igas omavalitsuses pole ka enam lastekaitsetöötajat, kes hindab vanemlike kohustuste täitmist ja aitab peret vajaduse korral.
Seega, kas vanemlikud oskused on väärtus, millele panustada, või lepime jätkuvalt tõdemusega «kasvukeskkond määrab tuleviku»? Kuidas tagada «võrdsed võimalused», kui juba sünnilt on meie võimalused õnnemäng?
Lapse osalemist lasteaias võimalikult varakult soovitatakse eelkõige sellepärast, et lapsel kujuneksid kollektiivis toimetuleku oskused, et ta õpiks mõistma, kui erinevad me oleme mitte ainult välimuselt, vaid ka vajaduste, huvide, keele ja kultuuri poolest.
Lasteaiakollektiiv kui väike ühiskonna mudel võimaldab seda. Kasvatusteadlased rõhutavad koolieelse perioodi mõju lapse toimetulekule hilisemas kooli- ja igapäevaelus.
Kuid mida laps ikkagi vajab? Sellele ei olegi nii raske vastata, nagu võiks arvata: ta vajab arukat lapsevanemat, kes ei ole «kusagil seal», vaid siinsamas tema kõrval, vanemat, kes tahab ning oskab vastata lapse küsimustele. Ja kui ta oskab ka kuulata ja märgata, küll ta siis teab, mida lapsele on vaja nüüd ja tulevikus.
Võrdne võimalus on võimalus omandada vanemlikke oskusi sõltumata pere majanduslikust olukorrast, asukohast ja ka tahtest. Kui eesmärk on tõesti lapse heaolu, tuleks asendada rahaline karistus vanemlike kohustuste eiramise eest kohustusliku koolitusega.
On selleski suur vahe, kas vanem käitub vääralt tahtlikult või oskamatusest. Ei saa lapski tunda ennast hästi, kui ta vanematel on halb.