/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)
/nginx/o/2011/09/29/772654t1hac49.jpg)
Eesti Maaülikoolis värskelt kaitstud doktoritöö autor peab mõistlikuks Tartu reoveemudast saadud komposti ravimijääkide hävitamiseks kauem töödelda. Tartu Veevärgi hinnangul on kompost ka praegu keskkonnale ja inimesele ohutu.
Reoveekomposti ohutus ärgitab vaidlema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maaülikooli lektor Merike Lillenberg püüdis oma doktoritöös selgitada, mil määral võivad kanalisatsiooni sattunud antibiootikumid ladestuda reoveemudast tehtud komposti kaudu põllumulda ning jõuda köögiviljas või jahus inimese toidulauale.
Eraldi keskendus Lillenberg oma töös ravimiresistentsuse ohule. Mulda sattunud antibiootikumid muudavad haigusi tekitavad bakterid enda suhtes resistentseks ning üha enam täheldatakse maailmas, et üks või teine antibiootikum ravimina enam ei toimi. Nii tuleb teadlastel vastupanuvõimeliste bakterite vastu üha uusi antibiootikume leiutada.
«Tartu Veevärgi reoveesette komposti võib pidada praeguse kompostitöötlemise juures potentsiaalselt ohtlikuks mulla mikroobidel ravimiresistentsuse kujunemisel,» on üks Lillenbergi järeldustest. «Aastavanuses kompostis olid nelja ravimi jäägid suuremad kui Euroopa Liidu teadlaste soovitatud piirnorm üks mikrogramm kilogrammi kohta.»
Jäägid kartulis ja porgandis
Lillenberg soovitab Tartu Veevärgil kompostimise aega pikendada. Kas optimaalne võiks olla poolteist, kaks või isegi enam aastat, ei söanda ta ilma lisaproove võtmata ja katseid tegemata öelda, kuid tema arvates ilmselt ei piisa mudaaunade segamisest kaheksa kuu jooksul nagu praegu tehakse.
Tartu Veevärgi reoveepuhasti juhataja Hillar Toomiste leidis, et Lillenbergi soovitus rajaneb tema isiklikel tõekspidamistel ega ole teadustöös faktidega põhjendatud.
Kuna Euroopa Liidus pole seni norme ravimijääkide piirmäärade kohta reoveesette kompostis, võrdles Toomiste reoveekomposti loomasõnnikuga. Kehtib norm, ning seegi pelgalt soovituslik, et sõnniku ühes kilos ei tohiks olla ravimijääke üle 100 mikrogrammi (μg). Sõnnikuga väetatud mullas peaks aga ravimijääke olema alla piiri 10 μg/kg.
Metoodika vajab täienemist
Hillar Toomiste viitas, et Lillenbergi võetud mudakompostiproovidest vaid ühes küündis antibiootikumi sisaldus 70 mikrogrammini kilo kohta. Proovide keskmine näitaja oli 42–47 μg/kg, kuid Toomiste arvates näitab mõõdetud tulemuste hüplikkus, et metoodika vajab täiendamist.
«Tartu reoveepuhastist väljastatav kompost vastab täielikult sõnnikule kehtestatud soovitusliku piirväärtuse nõuetele,» rõhutas Toomiste.
Lillenberg tõi seevastu esile fakti, et neljast katsetaimest kahes, kartulis ja porgandis, tuvastasid tema uurimisrühma liikmed antibiootikumide jääke, kui neid kasvatati 10-mikrogrammise ravimite kontsentratsiooniga mullas.
Eriliselt toonitas Lillenberg, et sõnnikule ja sõnnikuga väetatud mullale kehtestatud soovituslikud normid on juba seadnud kahtluse alla ELi ökoloogia, ökotoksikoloogia ja keskkonnakaitse teaduskomitee. Komitee leiab, et liiga suured normid ei välista ravimiresistentsuse tekke ohtu, ning on pakkunud välja uued, koguni sada korda väiksemad: 1 μg/kg ning 0,1–0,01 μg/kg.
«Niikaua kui pole kehtestatud piirnorme, jäämegi soovituste ümber kemplema,» nentis Merike Lillenberg.
Tuleva aasta lõpuks kavatseb Tartu Veevärk panna tööle reoveemuda anaeroobse kääriti, mis toodab energiakandjana metaangaasi. Hillar Toomiste arvates peaks kääritus ravimijääkide osakaalu kompostis veelgi vähendama. Sellele viitavad tema hinnangul Tallinna reoveepuhastist võetud analüüsid, mis on ära toodud Lillenbergi doktoritöös.
Lillenbergi kinnitusel on see aga liigrutakas järeldus, sest kääritamise mõju ravimijääkidele pole tõendatud. Pigem on alust arvata, et aitab mudaaunade pikem segamine.
Ussimune ja viirusi pole
Lillenberg sedastas, et tema doktoritöö on vaid väike samm reoveesette kompostimise uurimisel, sest nii kummaline kui see ka ei või tunduda, pole vastne doktor leidnud kogu maailmast kedagi, kes oleks uurinud ravimite lagunemist reomuda kompostimisel.
Lillenberg pidas tähtsaks toonitada, et Tartu Veevärgi reoveekomposti suures toiteväärtuses pole põhjust kahelda ning sadadest võetud kompostiproovidest ei leitud ei ussimune, rotaviirust ega tuberkuloosibakterit.
Arvamus
Peeter Eek
Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja
Apteekidel ja muudel meditsiiniasutustel on ametlikus korras pädevus otsustada, milliseid looduslikke ravimeid – näiteks koirohutilgad või pajukoores leiduv salitsüülhape ehk aspiriin – võib lasta kanalisatsiooni.
Kõik muud ravimid tuleb loogiliselt liigitada ohtlikeks jäätmeteks ja anda üle ohtlike jäätmete kogumissüsteemile. Nende käitlemise peamine koht Eestis on ASi Epler & Lorenz jäätmepõleti Tartu lähedal.
Viidatud doktoritööga haakub ennekõike sihipäraselt ravimina manustatud ainete jõudmine ainevahetuse jääkidega reoveekäitlussüsteemi ja sealt kas puhastatud heitveega veekogudesse või reoveemudaga põllule või metsa.
Kevadisel jäätmekäitlejate liidu seminaril oli ettekanne Šveitsist. Seal on reoveemuda kasutamisest põllumajanduses ja haljastuses loobutud, kuna on leitud, et just sellega keskkonda sattuvad hormoonpreparaadid, peamiselt rasestumisvastased vahendid, on otseselt mõjutanud ja häirinud kalade ja teiste liikide paljunemismehhanisme.