Nõndanimetatud autovaba päev andis meie toimetuses pisut põhjust vaielda teemal autod Tartu vanalinnas. Elavat keskustelu poleks vist tekkinud, kui vanalinn oleks tõesti tol päeval autodest puhas olnud või oleks olnud tunnetatav, kuidas tavalisest tühjemad tänavad elukvaliteeti parandasid.
Tänu tasulisele parkimisele ei saa minu meelest küll väita, et vanalinn oleks autodest ummistunud või siin valitseks autode terror. Nii et isiklikult tajun autovaba päeva mitte asjaliku, vaid pigem linnukese kirjasaamise päevana, pseudoprobleemile osutamisena.
Mis aga ei ole ebamure – nimelt üksikute maniakkide ohjeldamine. Kui hakkan Ülikooli kohviku ees astuma üle Ülikooli tänava otsa ja jään jalgu samal hetkel Jakobi-Ülikooli ristilt minu suunas pürstinud autole, siis pole põhjust kahelda, et vanalinnas lubatud piirkiirust 20 kilomeetrit tunnis ületab tolle masina juht pea kolm korda.
Seega: konstaablid patrullima ja kimajad liistule! Mul on senimaani hästi meeles üle kümne aasta vanune lugu, kui sõitsin turvavööta ning just selline terane mundrimees Vabaduse puiesteel jalutades mu rajalt maha võttis ja trahvi tegi.
Millal nägite teie viimati vanalinnas politseinikku? Ei mäleta? Ei imesta.