Teadusraha saajate hulk hakkab vähenema

Volli Kalm. Foto: Margus Ansu

Eesti Teadusfondi ning haridus- ja teadusministeeriumi teaduskompetentsi nõukogu alusel loodavat Eesti Teadusagentuuri käivitav geoloogiaprofessor Volli Kalm selgitab riigi uurimistoetuste jagamise uue korra eeliseid.

Alustan inimlikult ebameeldivaimaga: kui paljudele praeguses Eesti Teadusfondis tähendab Eesti Teadusagentuuri loomine töö kaotamist?

Aus vastus on: ei tea. Mingit koondamiskava pole. Praegu otsustab raha üle teaduskompetentsi hindamisnõukogus üheksa ja teadusfondi nõukogus seitse inimest. Seadus ütleb, et teadusagentuuri nõukogus hakkab olema kuni 15 liiget. Ma kujutan ette, et vähemalt 12–13 võiks neid olla.

Küsimus võib olla peamiselt selles, kas keegi praegu uurimistoetuste jagamisega seotud inimestest tahab ümberkorralduste tõttu ise ära minna. Kuna põhiosas, võimalik, et isegi täielikult koondub teadusagentuuri töö Tartusse, võib see probleem puudutada just neid teadusfondi töötajaid, kes on praegu Tallinnas.

Kas uurimistoetuste koondamine ühte agentuuri pole uurijate seisukohalt võrreldav munade panekuga ühte korvi – kui nad agentuurist raha ei saa, pole alternatiivi, kust riigi toetust küsida?

Jah ja ei. Teadusagentuuri töökorra määravad haridus- ja teadusministri määrused. Määruste projektid on olemas ja seal on kirjas seisukoht, et kui said ühe grandi, siis teist ei saa.

Selle põhimõtte taga on taotlus vältida ühe ja sama teaduse müümist mitu korda või rahastaja poolt vaadates ühe ja sama teadustulemuse mitmekordset kinnimaksmist.

Kui seni on üheks ja samaks uurimistööks küsitud ja saadud toetust topelt, kas seda peaks võtma kui pettust?

Ei, see pole pettus. Kuskil pole öeldud, et nii ei tohi teha. Ma saan ka aru teadlastest, kes ütlevad, et kui ma olen nii hea ja nutikas, et igalt poolt raha saan, siis miks mitte.

Ka ministeeriumidel, näiteks keskkonnaministeeriumil ja põllumajandusministeeriumil on ju veel eraldi kümned miljonid kroonid teaduskuludeks.

Milliseid olulisi muutusi veel esile tooksite?

Minu arvates on uue süsteemi puhul parem see, et grantide taotlemise aeg muutub praegusega vastupidiseks. Praegu taotletakse kevadel väikseid grante, teadusfondi grante järgmiseks aastaks ja sügisel suuri sihtrahastamise grante, mille nimeks saab institutsionaalne grant.

Mõistlik on vastupidi: kevadel taotletakse suuri toetusi ja kui uurimisrühm jääb ilma, võib juhtuda, et rühma ühel-kahel paremal on võimalus veel sama aasta sügisel taotleda väikest individuaalgranti. Praegu seda võimalust pole, et kui jääd ühest ilma, jõuad veel samal aastal teist küsida.

Kindel taotlus on jõuda selleni, et grandid kataksid täielikult kas uurimisrühma või uurija ja tema ühe-kahe abilise kõik kulud: teadustöö kulud, palgakulud jne.

Kui uurimistoetused lähevad priskemaks, jätkub neid vähematele?

Jah, sinna suunda see läheb. Põhieesmärk on tagada, et saaksid need, kes väärivad rohkem. Jutt pole sellest, et ülejäänud ei vääriks, aga valida tuleb.

Minister Jaak Aaviksoo ütles, et agentuuri üks eesmärk on siduda teadus- ja arendustegevus paremini Eesti sotsiaalmajanduslike prioriteetidega. Tähendab see, et loodusteadused, matemaatika, IT ja inseneriteadus saavad tulevikus rohkem tuge ja humanitaarid vähem?

Ei. Kuidas me saaks öelda, et humanitaarteadustel pole mõju ühiskonnale? Loomulikult peab teadusagentuur arvestama sellega, kui näiteks teadus- ja arendusnõukogu leiab või uus teadus- ja arendusstrateegia ütleb, et meil on ITs või soojustehnikas vaja eraldi arendada mõnda suunda, sest selle taga istub suur osa rakendusteadusest, aga teadusagentuur jääb rahastama ikka pigem alus- kui rakendusteadusi.

Ei hakka olema nii, et geenitehnoloogi võimalus uurimisraha saada on kordi suurem kui rahvaluuleuurijal?

Absoluutselt mitte. Teadusvaldkondade rahastamise proportsioonid pole kunagi olnud näiteks teaduskompetentsi nõukogus fikseeritud. On inimesi ja organisatsioone, kes seda sooviksid, aga selline rahapottide suuruse määramine ei võimaldaks kohandada rahastust selle järgi, kuidas teadusvaldkonnad arenevad.

Teadusagentuur peaks hakkama ministeeriumi arvates analüüsima ka uurimistoetuste mõju ühiskonnas: tekkinud teadusliku informatsiooni ning intellektuaalse omandi kasutusse võttu. Kas see tähendab, et kui mõju ei tuvastata, ei anta samale granditaotlejale mingi aja jooksul enam toetust? Või tekitatakse koguni võimalus küsida tuulde pillatud raha tagasi?

Raha on võimalik tagasi küsida, kui seda pole kasutatud sihipäraselt. Mis puutub mõju hindamisse, siis oleme natuke uurinud, kuidas seda mujal maailmas, näiteks Inglismaal, on tehtud ja püüame sama teha. Kuid on selge, et kõigi teadusvaldkondade mõju ühiskonnale pole võimalik ühtmoodi mõõta.

Ma olen kuulnud kardetavat, et nüüd hakkab teadusagentuur jagama raha ainult selle alusel, kui palju on avaldatud artikleid ja kui palju neile viidatud. See on kindlasti üks näitaja, aga üks mitmest. Tuleb teha ka ratsionaalseid otsuseid: kas meil on tarvis arendada üht teadussuunda kahekümne neljas teadus- ja arendusasutuses.

Teadustulemuste mõju ühiskonnale vaatame kindlasti laiemalt kui nii, et täna õhtuks peaks olema teadussaavutus patenteeritav ja homme saaks selle müügist juba raha.

Kas ja mis viisid on toetuse kärpimiseks uurimistöö kestel?

Praeguses süsteemis on võimalik vähendada uurimisrühma rahastamist pärast vahehindamist, kui vahearuande hinne on viiepallisüsteemis kaks. Ma ei mäleta selliseid juhtumeid, kuigi on olnud nõrku teemasid.
Nüüd on hindamisele lisatud klausel, et rahastamist võib vähendada, kui uurimisrühma töö kvaliteet platseerub viimase 25 protsendi hulka. Praegu on üks rahastusmu-del nii suurepäraseks hinnatud töödele kui ka neile, kelle hinne oli kolm.

Institutsionaalsete grantidega nii järsuks siiski minna ei saa, et kui kolme aasta järel tehakse vahearuanne ja leitakse, et töö pole läinud hästi, hakatakse kohe toetust vähendama. Küll nähakse ette plaan, kuidas koostöös teadus- ja arendusasutusega paari aasta jooksul rühm kas kinni pannakse, ühendatakse mõne teisega või vahetatakse osa inimesi välja.

Haridus- ja teadusministeeriumi eelarves on sel aastal uurimistoetusteks 138,4 miljonit eurot. Järgmisel aastal summa ei suurene?

Ma ei näe selleks võimalust – selle aastaga lõppevaist grantidest vabanevat raha, mida saab kasutada uut tüüpi grantide väljaandmiseks, hakkab olema suhteliselt piiratult.