Vastukaja: sajandid tuulde paari nädalaga

Pildil Tartu Kunstimuuseumi hoone Vallikraavi tänaval. Foto: Sille Annuk

Tartu kunstimuuseumi kollektiivi pöördumises kultuurirahva poole (15.9) on üks väga õige lause – «Ärgem langetagem kultuuririigis tormakaid otsuseid».

Ühel ajal asjaosalisega, s.o kunstimuuseumiga, sai avalikkus 14. septembril meedia kaudu teada, et Tartu kunstimuuseum likvideeritakse ja muudetakse Eesti kunstimuuseumi filiaaliks. Kultuuriminister Rein Lang pole seda siiani küllalt veenvalt põhjendanud. Talle tegevat muret Vallikraavi tänava maja hoiutingimused.

Tõesti, need ei ole head, aga kus on paremad? Iga teist hoonet peab hakkama kunstikogu hoidmise tarbeks ümber ehitama, turvasüsteemi looma ja see läheb kallimaks kui praeguse hoone ülalpidamine. Teiseks põhjuseks tõi ta selle, et Tallinna muuseumis on rohkem rahvusvaheliste näituste korraldamise kogemusi. Ka see on õige, kuid liig väike argument asutuse likvideerimiseks.  

Tartu kunstimuuseumi draama algas sellest, et linnavalitsus nõudis temale kuuluva viltuse maja eest suuremat üüri, kultuuriministeerium keeldus muuseumile eraldatavat rahasummat suurendamast ja muuseumi direktor Reet Mark ei leidnud oma asutusest kokkuhoiu võimalusi. Rein Lang otsustas auväärse, 71 aasta vanuse muuseumi likvideerimise 2-3 nädalaga. Kellega ta nõu pidas?

Igal muuseumil on oma asutamisest mingi huvitav lugu olemas, kõige kuulsam on see Eesti Rahva Muuseumil koos Kristjan Raua logoga. Tartu kunstimuuseumi juuri võib otsida juba aastast 1803, kui Tartu Ülikooli juurde asutati joonistuskool, esimene kunstiõppeasutus hiiglaslikus Vene impeeriumis.

Tartu täitus kunstnike ja kunstiteostega, mis inspireeris Raadi mõisa omanikku Karl Eduard von Lipharti asutama Baltimaade suurimat kunstikogu. Küllap said sellest innustust Pallase kunstnikud, kui nad hakkasid 1920. aastatel unistama oma muuseumist. Paberile pandi see unistus 1938. aastal ja teostas selle 17. novembril 1940 Andrus Johani abikaasa Helene Johani, kes oli Tartu koolivalitsuse juhataja.

Eriline on asjaolu, et see sündis Nõukogude võimu esimestel kuudel, võimu ajal, mil pandi kinni kümneid muuseume ja kultuuriasutusi või viidi pealinna – eks ikka odavuse ja parema kontrolli nimel.
Tartu kunstimuuseumi suhtus lugupidavalt ka Saksa okupatsioonivõim, asutus hoiti vee peal kogu raske sõjaaja. 1946 anti tema käsutusse tol ajal päris suur maja Vallikraavi 14.

Ülikoolilinnas Tartus on kunst ja kunstikogud olnud juba kaks sajandit, viimasel 70 aastal lisaks ka muuseum. See ei ole enam meie Tartu, kui siin ei ole kunstimuuseumi, mille töö üks olulisimaid lõike on kogude täiendamine oma piirkonna huvisid ja eripära arvestades. Seda ongi tehtud tarkuse ja armastusega. Lisaks veel tuhanded kingitused ja pärandused.

Õnneks on Eesti kunstimuuseumi direktor Sirje Helme öelnud, et Tartu kunstimuuseumi kogud on «pühad ja puutumatud» ning nad jäävad Tartusse. Aga kuidas täienevad edaspidi Tallinna muuseumi filiaali kogud?
Muuseumitöö on laiem kui pelgalt näituste tegemine, nagu pakub kultuuriminister. Muuseum on ka haridusasutus loengute, töötubade ja ekskursioonidega, ta on teadusasutus teadusartiklite kogumike ja alternatiivsete kunstitõlgendustega.

Kunstimuuseum toetab oma tegevusega üha paisuvat Tartu kunstnikkonda, teeb nende näitusi, seletab ja suunab, ostab kunsti. Kunstimuuseumi ülesanne on olla linna kunstielu, aga ka kogu Lõuna-Eesti kunstielu keskus.

Kui ministeerium leiab Tartu kunstimuuseumi juhtimises puudujääke, siis tuleks juhtkond välja vahetada, mitte asutus likvideerida. On täiesti selge, et 200 kilomeetri kauguselt ei saa kuidagimoodi paremini juhtida, pealinna filiaal ei kuulu enam orgaaniliselt Tartu kultuuriellu.

Plaan hakata Tallinnast juhtima Tartu kunstielu on praeguse koalitsiooni järjekordne samm, et ühe omavalitsuse iseseisvust vähendada.


Samal teemal: Tartu kunstimuuseumi filiaalistamine, TPM 15.9, 19.9, 22.9