Kui palju kaitset on parasjagu?
27. september 2011, 18:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaitsealad võtavad enda alla pea paarkümmend protsenti Tartumaast. Kas seda on vähe, parasjagu või palju? Vastust ei oska keegi öelda.
«Kaitsealade arvu ja pindala suuruse piiri pole meil otseselt seatud,» ütles oma doktoritöös ka Eesti looduskaitsesüsteemi puudutanud geograaf Ain Vellak, kes töötab nüüd sihtasutuse Archimedes keskkonnakaitse ja -tehnoloogia teadus- ja arendustegevuse programmi juhina.
Rahvusvahelisel tasemel on välja öeldud, et kaitsealadega peaks olema kaetud ligi kümme protsenti maast, kuid pindalast tuleb vaadata kaugemale. «Pindalaprotsent ei ütlegi selles valdkonnas suurt midagi, sest kaitsealad on eri tüüpi ja erineva kaitserežiimiga,» selgitas Ain Vellak. «Pindala ütleb üldiselt seda, et suur osa loodusväärtustest on kaitse alla võetud. Aga kui väärtused on kaitse all vaid paberil, siis ei tähenda see midagi. Eestis on õnneks kaitsealadel sisu taga.»
Eestis pole seni põhjalikult uuritud, kui palju oleks siin väärtuste säilitamiseks kaitsealasid vaja. Nüüd on lootust, sest keskkonnakaitse ja -tehnoloogia teadus- ja arendustegevuse programmist soovitakse saada toetust, et välja uurida, kui palju oleks meil kaitsealasid tarvis.
«Eks seda arutatakse igal maal, mis väärtusi ja kui palju kaitsealad ühiskonnale tagasi annavad,» ütles metsade range kaitse planeerimisega tegelenud Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi vanemteadur Asko Lõhmus. Hiljuti arutasid selle üle soomlased, kes rahas mõõdetava tulemuse saamiseks uurisid kaitsealade külastatavust. Soomlaste rehkendused näitasid, et kaitsealadele kulutatud euro toob piirkonna turismiettevõtluse ja arendustegevuse kaudu tagasi ligi 20 eurot.
Asko Lõhmuse sõnul on Eestis pindala järgi vaadates kaitsealasid päris palju. «Aga kui kaitsealasid lähemalt vaadata, siis selgub, et nende hulgas on väga palju soid,» ütles ta.
Suur osa kaitstavatest soodest võeti kaitse alla 1970. aastatel nn suure soodesõja ajal. Toona oli see ainus võimalus päästa need kohad nõukogude plaanimajanduse turbakaevandamise eest.
Soode kõrval on aga tähelepanu alt välja jäänud metsad. «Metsade analüüs näitab, et kui tahame oma metsades kõik omamaised liigid säilitada, siis peaks metsamaast kokku vähemalt kümme protsenti olema range kaitse all,» rääkis Asko Lõhmus. «Lisaks tuleks mitmekesistada ka majandusmetsi, kus praegune tüüpiline metsamajandus tähendab lageraiet. Sellepärast pole paljudel liikidel, näiteks vanade haavikutega seotud lendoravatel lõpuks enam kusagil elada.»
Ain Vellak lisas, et peale metsade on vaeslapse osas ka maastikud. Näiteks huvitavate maastikuliste joonte ja neile vastavate põnevate taimeliikidega Tatra orund vääriks tema arvates kaitsmist-säilitamist.
«Meil on mindud elupaikade ja liikide kaitsmise peale,» ütles ta. «Kui aastaid tagasi oleksime põhjalikumalt keskendunud maastike kaitsmisele, siis oleksid ehk ka paljud ilusad metsad alles.»