Näitustelt jäi silma pisaraid ja huumoritki

Näirus «Keeldumised»

FOTO: Repro

Nüüdiskunsti festival ART IST KUKU NU UT on vallutanud Tartu näituseruumid. Väljapanekute tööd panevad mõtteid mõlgutama, küsimusi esitama ja vahel ka lihtsalt õlgu kehitama.

Kunstimaitse üle ei vaielda ning universaalset tõde ei eksisteeri, kuid siiski: kunst peab vaatajat vähemalt puudutama. Kas või irriteerival moel.

Kunstimuuseumi viltuses majas on Marina Abramovii näitus «Art must be beautiful», mis on performance´i austajaile tõeline maiuspala. Hea, et festivali korraldajatel on soov tuua siia kunstnikke, kes on end juba kunstiajaloo annaalidesse kirjutanud.

Kunstniku piinad

Näituse üks liigutaivama alltekstiga teoseid on «Sibul» (1996), mis avab kuulsuse kibedama külje. Kunstnik sööb videos sibulat, iga suutäis muutub üha piinarikkamaks. Samal ajal räägib ta väsimusest, mida tuntus temas tekitab, ning soovist pääseda vaikusesse. Silmist paistab meeleheide.

Tõenäoliselt ei ole festivali korraldajad plaaninud kohalikku kunstipublikut alavääristada, kuid paraku on sellest näitusest kõneldes jäänud kõlama üks mõte.

Ja nimelt – et saja tuhande elanikuga linnas elavad justkui kunstikauged ja pimedusega löödud inimesed. Neile on toodud nüüd valgus, mida peab kindlasti kummardama minema. Ja et kellele see ei meeldi, on asjatundmatu. Tahaksin siiski uskuda, et valitseb vabadus maitses ja meeldivuses.

Idee ja teostus

Y-galeriis on nelja eesti kunstniku koostöös valminud näitus «Tartust ära», mis lahutab meelt, kuid kunstiliselt jääb nõrgaks. Seda vaadanut jäi saatma tühimik, mida ei suutnud täita ka kaasavõetud kataloog (pildil esikaas).

Ometi on näituse kandev idee – kodulinnast lahkumise raskused – tugev. Eks ole ju väga paljud meist tajunud hetki, mil lahkuda tundub sama raske kui paigale jääda. Kunstnikud on interpreteerinud seda mänguliselt, kohati huumoriga.

Näiteks installatsioon «Järjekordne teos» imiteerib panga või toidupoe lihaleti järjekorrast tuttavat protseduuri, kus nupule vajutades tuleb võtta järjekorranumber. Sedapuhku avaneb aeg-ajalt särisedes uks, mis viib järgmise ukseni ja sealt kaugemalegi.

Ekspositsiooni kõige mõjukamaks teoseks võib pidada «46 päeva tiksumist». Osa ruumist on täidetud seina- ja lauakelladega, mille keskel istub galerist, kes on justkui osa väljapanekust.

Kunstimaja näitus «Keeldumised» on märgatavalt veenvam kui «Tartust ära». Selle külastamisel tuleks kindlasti võtta endale kaaslaseks näitusekataloog (pildil esikaas). Põhjusi selleks on kaks.

Esiteks puuduvad väljapanekus sildid kunstniku ja teose nimega, teiseks on kataloog väga informatiivne. Lugeda saab kunstnike taustast, tööde kontseptsioonist ning ka intervjuud kuraatorite Ellen Blumensteini ja Kathrin Meyeriga.

Näituse tugevaim külg on rahvusvahelisus ning sellest tulenev mitmekülgsus. Samas on osalevatel kunstnikel ühisjooni, näiteks töövahendite tagasihoidlikkust.

Näitusest saab osa ka tänaval jalutades – pöörake tähelepanu kunstimaja fassaadile pandud loosungile «Ärge uskuge tõde», mis kutsub üles mõtlema tõe olemuse üle.

See plakat on viide kunstniketandemi Libia Castro ja Ólafur Ólafssoni projektile, mis sai alguse 2004. aastal. Kunstnikud maalisid sama sõnumit kandva sildi ja riputasid selle Rotterdamis poeakna kohale, kus see püsis anonüümsena pool aastat.

Mõni aeg hiljem ilmus linna kohta raamat, kaanel see­­sama silt, mis oli hakanud elama justkui oma elu ja saanud osaks linna identiteedist.

Kuhu kulgeb kunst

Festivali näitusi külastades tasub mõtiskleda kunstiajaloo kulgemise üle – kust see on alguse saanud ja kuhu jõudnud.

Elame äärmiselt põneval ajajärgul, kus kunstnik võib olla igaüks meist ning kunstiks võib nimetada kõike meie ümber, ka seinal tiksuvat kella või kioskist ostetud ajakirja. See tähendab, et kunstnikuks ei ole enam tarvis õppida. Kunstnikuks tuleb hakata!

Ühest küljest on see mõte äärmiselt intrigeeriv, kuid teisalt annab kunstile justkui triviaalse tähenduse. Siiski, kunstiajaloos on hämmastavaid näiteid, kus suurte kunstnike loomingu väärtuses on kaheldud.

Aeg näitab, kes tänapäeva kunstnikest suudavad end ajalukku jäädvustada ja kes jäävad unustusse. Konkurents meie kaasaegses kunstis on tihe, käes on selle kõige viljakam aeg.

Kolmes majas
• «Art must be beautiful» on Tartu kunstimuuseumi viltuses majas 13. novembrini.
• «Tartust ära» on Y-galeriis 30. oktoobrini.
• «Keeldumised» on Tartu kunstimajas 16. oktoobrini.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles