Tragikomöödia klaasmaja paisub saalis õhulossiks

Laual on klaasist maja makett. Selle juures on lavastaja Olavi (paremalt, Indrek Taalmaa) ja tema naine, teatrikunstnik Saara (Marika Barabanštšikova). Nende vestlust jälgib lavastuste produtsent Aleks (Karol Kuntsel). Foto: Madis Katz

Vanemuises tragikomöödiatele «Paanika» ja «Kaos» järgnenud «Harmoonia» keskendub töö rollile inimese elus, näidates seda läbi eneseiroonia, mis on suunatud teatrimaailma ja kunsti tegemise pihta.

Mika Myllyaho näidenditriloogia viimases osas, mis vaatleb ka tulemustele orienteeritud ühiskonda, on tegelasteks lavastaja Olavi, tema teatrikunstnikust naine Saara ja produtsent Aleks.

Taago Tubina lavastuses kehastavad neid vastavalt Indrek Taalmaa, Eva Püssa või Marika Barabanštšikova ning Karol Kuntsel.

Sütitavad ideepuhangud

Ümbritsedes amfiteaterlikult Sadamateatri saali keskele tekitatud lava, on publik tunnistajaks loomeinimeste lennukatele ideepuhangutele, mis omakorda sütitavad tegelaste omavahelisi suhteid. Kui kahte inimest ühendavaks pealüliks ongi ainult ühine kirg teatritöö vastu, siis mis jääb alles juhul, kui see kirg mängust välja jätta?

Suutmata oma tundeid sõnadesse panna, kujundab Saara Olavile maketina klaasmaja kui metafoori nende kahe elust – vaadates kogu aeg väljapoole, ei pöörata piisavalt tähelepanu lähedalseisvatele inimestele ehk klaasmaja sisemusele.

Kristiina Põllu lavakujunduses läbiva kujundina toimiv klaasmaja omandab üsna pea lisaks sellele metafoorile õhulossi mõõtmed. Klaasmajas kui geniaalses lavakujunduses näeb Olavi võimalust tuua välja võimas lavastus ning saavutada edu.

Viis, kuidas loomeinimesed tööd teevad, näib kõrvalt vaadatuna üpris koomiline. Üks mõte sünnib teise järel, loomingulisusel ei paista piire olevat.

Teostatavana näivad ideed ei ole seda aga Aleksile, kelle kaudu ilmnevad teatritegemisega seotud katsumused üha kommertslikumaks muutuvas kunstimaailmas. On huvitav jälgida, kuidas Olavi ja Saara tõmbuvad omaette nohisedes eraldi «nurkadesse», kui kõne all on eelarve koostamine.

Ihaldatud eesmärkide saavutamiseks on kunstnikud kõigeks valmis. Nad jonnivad ja mossitavad, manipuleerivad ja kauplevad. Iseloomu näitamiseks lendavad isegi väärt raamatud prügikasti. Suhtumist «Aga ma olen ju kunstnik!» on mõlema juures pidevalt tunda.

Kannataja rollis Aleks paneb jõudsalt vastu kunstnike üle jõu käivatele soovidele ja kapriisidele. Kui aga võetakse kasutusele sõprusele toetuv taktika, vannub temagi alla.

Sundus teha perfektseid lavastusi ning töönarkomaania kalduvus muudavad Olavi isekaks ja pimedaks ümbritseva suhtes. Teda vaadates meenutab loometöö aja möödudes järjest enam mõttetut rahmeldamist ja enesepiinamist, sillutades nii teed läbikõrbemisele.

Vaadates aga saali pimenedes, kuidas Olavi ja Saara jäävad vaimustunult järgmise projekti kallal arutlema, tundub, et ilma teatrita ka päris ei saa.

Kolm lavastust

Võrreldes Vanemuises lavastatud kahe eelneva tragikomöödia «Paanika» ja «Kaosega» mängib «Harmoonia» rohkem dramaatilisel pingel ja põnevusel ning vähem koomilistel nootidel.

Alustades leidlikust lavakujundusest, mis taotleb kõige saalis oleva ühendamist harmooniliseks tervikuks, ning lõpetades muusikalise kujundusega võib ka «Harmooniat» lugeda õnnestunuks.
 

Esietendus
• Vanemuine esietendas Sadamateatris 24. septembril Mika Myllyaho «Harmoonia», mille on tõlkinud Anti Reinthal.
• Lavastaja ja muusikaline ku-ju­­ndaja Taago Tubin (Ugala), kunstnik Kristiina Põllu (Tartu Uus Teater) ja valguskunst­­nik Margus Vaigur (Endla).
• Mängivad Marika Bara­­banštšikova või Eva Püssa, Indrek Taalmaa (Endla) ja Karol Kuntsel.
Allikas: Vanemuine