Toomas Kiho: Tartu rapsoodia

Toomas Kiho Foto: Pm

Ülikoolilinnad kalduvad olema suviti unised. Nii on olnud lugu ka Tartus. Tudengeist tühi linn on uimane ja siin ei juhtu õieti midagi. Ka koolilapsed on suvel priid ja lahkuvad linnast. Tartu teab: suvi on ettevalmistusaeg õppeaastaks, järgmiseks talveks, mis koolis tuleb käia.

Ning polegi selge, kumb on see päris Tartu – kas õppureist kihav linnakehand, kus tuhanded noored oma elu ilusaimad aastad veedavad, või hoopis too teine: suvine, hillitsetud, truult õppureid ootav linn. Tartu suviti magab. Igal kevadel heidab ta pärast peahoone-esist elevusega täitnud lõpuaktusi magama, aga ega ta puhkeasendis sellepärast veel vähem Tartu pole.

Linn, mitte linnak

Siiski on ilmne, et mitte kõik linnad, kus töötab mõni ülikool, ei evi seesugust iga-aastast uneperioodi. Mõnes linnas varjutab akadeemilist elu õppesemestritegi ajal mõni muu valdkond: vaibumatu kaubandus või ärikvartalite sund, igituksuv tööstus, turistidevool, sadamakiha või lakkamatud haldusülesanded. Mõnes kolmandas linnas aga ülikool ei püsigi, vaid lahkub sealt.

Need teised ja kolmandad linnad polegi ülikoolilinnad. Tartul on aga õnn olla seesugune klassikaline ülikoolilinn, parajas mõõdus, kus ülikool just-just ulatub kiikama üle linna, kus ülikool ei mata linna enda alla ega kao linna sisse märkamatult hoopis ära.

Kummagi ohu vastu tuleb aga pidevalt seista, igavest tagatist ei anta kellelegi. Ka mitte Tartule ega tema ülikoolile. Paradoksaalsel kombel on õigele ülikoolilinnale just seda ülalkirjeldatud suvist unisust hädasti vaja – selle olemasolu on märgiks, et ülikool on linnas oluline. Teda oodatakse igal sügisel täitma tühja auku, mis igal kevadel taas tekib. Oo Tartu, kuniks sa suviti magad, seni su ülikool elab!

Aga ka vastupidi. Kui polegi muud, kui polegi ümberringi linna, millesse kevaditi tühimikku jätta, kui ülikool viiks oma tegevuse tervenisti kusagile tühjale väljale rajatud kampusesse, ka siis ei saa kuidagi rääkida ülikoolilinnast – enim ehk ülikoolilinnakust, mis on aga sootuks midagi muud.

Niisiis linn oma majade, tänavate ja inimestega peab olemas olema ja ülikooli ümbritsema. Üksnes sellest võrdsest vastandusest ning suveune ja õppesemestrite vaheldumisest johtuv pinge teeb linnast ülikoolilinna.

Raad ja rektoraat

Aga kõige tähtsam: ka ülikool peab selle linna sees olemas ja peab elus olema. Kui majad ei ärkagi, kui nad jäävadki unne või minetavad oma akadeemilised funktsioonid, kui sügiseti ei valluta neist lähtuv inimenergeetiline voog linna, ka see märgib ülikoolilinna lõppu ja... näiteks kraamipoodnike linna algust.

Niisiis tuleb hoolt kanda, et kesklinnas leiaks tegevust võimalikult palju õppejõude, teadlasi ja üliõpilasi, mitte ei seisaks seal vaid üksik sammastega peahoone, liiati kui sealgi auditooriumid annavad ruumi kantseleidele ning kateedrid ametnikele. Ja see peaks olema murekoht ning siht kõikidele, sellele peaks mõtlema nii raad kui rektoraat, sest mõlemal on teineteist tarvis.

Kuidas teha nii, et iga üliõpilane leiaks oma stuudiumi vältel vähemalt ühe loengutsükli, mida loetaks sõltumata teaduskonnast just mõnes peahoone auditooriumis, selle üle võiks pead murda nii ülikool tervikuna kui teaduskonnad ühekaupa – ja rektor ongi kuuldavasti kolleege selleks üles kutsunud.

See vääristaks nii iga tudengi õpinguid kui ka Tartut ülikoolilinnana: ümber peahoone leiaks taas sebimas uljast üliõpilasnoorust ja portfelliga tõttavaid professoreid.

Kas viimastel aastatel on sügis tulnud kuidagi teisiti? Selge on ju see, et kui suviti Tartus üha rohkem toimub – mis tundub olevat tõik –, siis on ka septembrikuine ärkamine ülikoolilinnana seda keerulisem. Kui linn ühelt poolt soodustab suviseid üritusi, hansapäevadest kõiksugu realaatadeni, suvekinodest ja jõefestivalidest jms rääkimata – ja see kõik ongi väga tore –, siis peaks kuidagi ka sügisene akadeemiline elu end selle suves valitsenud merkantiilsuse üle kehtestada püüdma.

Ülikoolilinna määratleb see, kui sügisel professorid profaanidelt ülemvõimu võtavad. Ja õppeaasta lõpus jälle vastupidi.

Seniks, kuni...

Selle «võimuvõitluse» tunnetamiseks sobib hästi kahe paralleeltänava võrdlus. Linn on viimaste aastate kestel investeerinud kõvasti Rüütli tänavasse ja selle edasiarendusse Küüni tänava suunal – kes jõuaks lugeda kokku kõiki kohvikuid, lokaale ja kõrtse, mille uksed Rüütli tänavale avanevad, lisaks rohkesti istumiskohti, koguni tänavasillutis paelub pilku.

See on suurepäraseks jalakäijate alaks tartlastele, sealhulgas üliõpilastele, kes neid alasid peamiselt öistel tundidel täidavad.

Seevastu paralleelselt kulgevale Ülikooli tänavale avanevad akadeemilisemad uksed, siin asuvad mitmed õppehooned (peahoone sealhulgas), Ülikooli raamatupood, Ülikooli kohvik jne – niisiis on Ülikooli tänav koos oma laiendusega Toome suunas justkui akadeemiliseks vastupildiks merkantiilsele äritänavale.

Kuniks siinne «äri» iga akadeemilise aasta algul uue õhina ja vilkusega uuesti puhkeb, kui raksudes hakkab tööle õppe- ja teadustöö mootor – ja mõtlen eeskätt mitmetuhandese ülikoolipere elavnemist, auditooriumide ja laborite ärkamist, aga ka Ülikooli kohviku ja raamatupoe käibe hüppelist tõusu –, seniks on Tartu täisvereline ülikoolilinn.

Kui seda ühel päeval enam poleks, siis võiks Ülikooli tänava rahumeeli taas tagasi Kraamipoodnike tänavaks nimetada, nagu ta ülikoolitus Tartus oli.

Täna vaatasin, ja hingasin kergelt: mõlemad tänavad, Rüütli ja Ülikooli, on alles. Head alanud sügist!