Juhtkiri: kes vastutab?

Tartu linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi arhitektuurivõistluse võidutöö aastast 2011, nüüd kavandatakse selle asemel Vabaduse puiestee äärde parkimismaja.

FOTO: Tõnu Laigu, Koit Ojaliiv, Mari Rass, Elo Kiivet, Asko Uukado ja Holden Vidas

Mitte ainult laps, vaid ka täiskasvanu kurvastab, kui lõbusalt käe otsas lennelnud õhupall kellegi kohmakast või pahatahtlikust liigutusest pauguga puruks läheb. Midagi sellist on juhtunud Tartus raamatukogu ja kunstimuuseumi ühishoone arhitektuurikonkursiga. 21. septembriks välja kuulutatud võitjate autasustamine ja tööde näitus jäeti ära, sest üks võistlusel osalenud arhitekte Emil Urbel vaidlustas tulemused võistlustingimuste rikkumise pärast.

Urbel tõi esile, et mitmes töös on eksitud muinsuskaitse eritingimuste vastu, näiteks ei ole kinni peetud hoone karniisi lubatud kõrgusest, ent ka žürii liikmed olid pärast võidutööde valimist augustis tõdenud, et enamikus töödes oli ületatud etteantud piire.

Lutsu raamatukogu direktor jäi võidutööga enam-vähem rahule, kuigi ruumiprogrammiga nägi ta ette veel palju tööd. Kunstimuuseumi direktor pidi aga osutama tõsiasjale, et soovitud 5000 ruutmeetri asemel on pinda tuhande võrra vähem. Üks töö nägi ette Gildi tänava autodele sulgemist, mida linnal küll plaanis ei ole.

«Kui töö kallal veel vaeva näha...» öeldi siis ja on öeldud muudegi võistlustööde puhul, eredaimaks näiteks ehk ERMi edasise töö käigus tundmatuseni muutunud projekt. Miks siis seekord protestida, töötame ja viimistleme edasi nagu ikka?

Asi on selles, et iga võistlusega käivad kaasas tingimused. Kui ühed peavad neist kinni, teised aga mitte, siis kuidas saaks töid ühtedel alustel hinnata? Selle võistluse eesmärgiks oli saada projekt konkreetsele hoonele konkreetsesse kohta, mitte koguda ideid suvalise hoone rajamiseks. Muidugi võib teha ka ideevõistlusi, ent vaidlustamiseks annabki võimaluse asjaolu, et see võistlus oli korraldatud riigihanke vormis konkreetse maja ehitamiseks.
 
Žürii liige linnaarhitekt Tiit Sild selgitas, et töid hinnatigi sellisest aspektist, kas neid on edasise projekteerimise käigus võimalik kohandada muinsuskaitse eritingimustele vastavaks. Kuidas peaks aga sellisesse selgitusse suhtuma arhitekt, kes oma töös neid arvestaski ning seetõttu pidi ideid ohjeldama? Kui enamik töid ei vastanud tingimustele, siis kuidas neid üldse kvalifitseeriti?

On öeldud, et selline vaidlustamine on pretsedenditu, sest nii on ikka tehtud – valitud välja paeluvaim projekt ja hakatud seda kehtestatud reeglite järgi timmima. Kui nii, siis tulnuks see ka võistluse tingimustes fikseerida, et kõik osalejad saaksid võrdse kohtlemise osaliseks. Korraldaja peab teadma, mida ta teeb, mitte ütlema, et siga on kägu.

Kui linn ei suuda kõiki asjaolusid piisavalt põhjendada, on rahandusministeeriumil õigus teha ettekirjutus võistluse tulemused kehtetuks tunnistada ja see on kahe Tartu asutuse, aga ka linnarahva lootuste täielik fiasko. Kes selle eest vastutab? Kas žürii esimees abilinnapea Raimond Tamm? Linnaarhitekt Tiit Sild? Või kogu žürii, kuhu kuulusid ka abilinnapea Tiia Teppan, raamatukogu ja kunstimuuseumi direktorid, kultuuriministeeriumi ja muinsuskaitseameti esindaja?

Tartu Postimees tahab teada, kes ja kuidas seda teevad, sest vastutama peab.

Tagasi üles