Laulja eelistab sügisele suvesoojust

Karmen Puis mängib lehtedega Lossi tänaval Inglisilla lähedal laternaposti juures. Elleri koolini on otse üle tee minna mõni meeter. Mõnikümmend meetrit eemal asub tema lapsepõlvekodu. Vähem kui 300 meetri kaugusel Toomel õpetavad Tartu Ülikooli matemaatikainstituudis tema vanemad Lea ja Tiit Lepmann matemaatika didaktikat. Vanemuise suure majani on otse üle Toomemäe jalutades 700–800 meetrit. Koduni Ülenurmel on umbes 8 kilomeetrit.

FOTO: Sille Annuk

Reedel kell 12.05 algas sügis. Suvepuhkused on puhatud, välja on otsitud soojad rõivad, aias küpsevad sügisõunad. Karmen Puis rääkis suvest, sügisest ja teatrist pööripäeva nädala algul.

Kuidas meeldib sügis teile kui lauljale?

Mulle kui lauljale sügis ei meeldi. Meie Eesti sügis on nii heitliku ilmaga, et igal hommikul ärgates kõigepealt köhatad ja mõtled: kas häälega on kõik ikka hästi või ei ole hästi ja mida teha selleks, et oleks hästi. Ja mis seal salata, mulle meeldib soe päike.

Mida te teete selleks, et oleks taas hästi?

Appi tuleb võtta rahvameditsiin: sinepiplaaster, jalavann, mesi ja tee, aga ka C-vitamiin. Ja hoida käed-jalad soojad!

Kas on juhtunud ka nõnda, et olete läinud teatri- või kontserdilavale publiku ette haige kurguga?

Igasuguseid asju on ette tulnud, aga haiget kurku lavale minekul õnneks mitte üleliia palju. Mul on meeles üks «Viiuldaja katusel»-etendus, kus ma mõtlesin, et kõnehäältki peaaegu ei ole, aga lauluhääl oli. Mikrofon aitas kaasa, nii et jõudsin ikka õnnelikult etenduse lõpuni.

Kuidas meeldib sügis teile kui pereemale? Kas see toob kaasa õunamoosi keetmise, mahla vaaritamise ja seente kupatamise?

Jaa, toob. Moosi natukene olen ikka teinud. Õuntega ma nii väga pole möllanud, aga me oleme perega üsna kirglikud seenelkäijad, nii et metsast leiab meid üsna tihti.

Kui suur on teie aed?

Meil on suur aed, annab niita – kaks tundi vähemasti. Õunapuud ja marjapõõsad ja maasikad ja vaarikad ja... Suuremas osas ikka pigem iluaed.

Kuidas suvi möödus? Kas saite piisavalt puhata?

Jah, sel suvel sai puhatud päris mõnusasti. Teatris lõppes mul hooaeg suhteliselt varakult ja Elleri koolis said põhilised tunnid läbi mai lõpus, nii et mul oli päris hea ja rahulik juuni. Aga juba juuli keskel oli meil koos Jaanika Rand-Sirbi ja Atlan Karbiga Tallinna raekojas kontsert, mis võttis ettevalmistuseks oma aja.

Puhkame perega juba aastaid Eesti Teatriliidu puhkekodus Koolimäel, mis asub Võsu külje all.

Kaks nädalat oli tänavu hästi mõnus mere ääres olla. Sealsamas Võsul on muusikapäevad, kus ma olen viimastel aastatel noorte puhkpilliorkestriga üles astunud ja noori lauljaid natuke juhendanud. Seejärel oli Põltsamaal ooperigala ja siis algasid juba ka proovid teatris.

Peale kõike muud olete õpetaja Elleri koolis. Kui kaua juba?

Kuus-seitse aastat. Sel kevadel lõpetasid minu kolm esimest õpilast.

Mida te õigupoolest teete, kui laulmist õpetate? Kas laulate õpilastele ette ja annate niimoodi eeskuju?

Jah, eks ole õppimine-õpetamine mingis mõttes jäljendamine ja ettenäitamine. Kuid tihtipeale ei ole see puhtalt vokaali suunamine, konkreetselt laulu õpetamine.

Laulmine on suuresti elustiil. Ei saa olla laulja poole kohaga. Ei ole lihtsalt niisama, et astun  hommikul voodist välja ja laulan. Seepärast tuleb õpilastele palju ka elulisi asju rääkida, nii sellest, mis on laulmisega seotud, kui ka sellest, mis ei ole laulmisega seotud.

Näiteks?

Näiteks olen rääkinud laulja vastutustundlikust käitumisest, ka õhtul kauasest pidutsemisest, öisest väljapuhkamisest või magamatusest, tunniks valmisolekust – laulmine nõuab palju rohkem energiat ja pingutust, kui see pealtnäha välja paistab. Räägin õpilastele muudestki lihtsatest asjadest, millest alati ei mõtlegi, et need on tihedalt seotud laulja elukutsega.

Kas selleks, et õpetada, oligi teil tarvis lõpetada muusikaakadeemias magistrantuur?

Jah, põhimõtteliselt oli üheks põhjuseks saada kindlust selles, mida ma teen ise ja mida ma hakkan noortele edasi andma. Aidata noored inimesed esimese õpetajana õige teeotsa peale, et nad hakkaksid armastama muusikat ja laulmist, on ju päris suur vastutus.

Mida tuli teha magistrantuuri lõputööks?

Lõpetamiseks oli ette nähtud üks ooperiroll ja täispikk soolokontsert, tuli kirjutada ka magistritöö. Minu töö teemaks oli «Carmeni» lavastus 1969. aastal Vanemuises ja Lehte Margi rollikäsitlus.

Olete Georges Bizet´ «Carmenis» kaasa teinud siinsamas Toomel vabaõhulavastuses viis aastat tagasi Mércedese osas. Kuidas sobiks teile laulda Carmenit?

Ma kunagi unistasin tõesti Carmeni rollist, aga asjad muutuvad ajaga. Seda ooperit kohtab teatrite repertuaaris tihti ning Carmeni rolli on nii palju ja hästi esitatud, et leida sealt midagi uut ja huvitavat on väga suur ja raske ülesanne. Võib-olla sellepärast ei mõtlegi ma sellele rollile enam kuigi palju.

Kas teie nimi Karmen tuleb ooperi-Carmenist?

Legend räägib, et põhjuseks olid mu hästi tumedad juuksed nimepaneku ajal, võib-olla sealt tekkis seos.

Vanemuise suure maja ees on juba umbes kuu olnud Franz Lehari opereti «Lõbus lesk» hiigelplakat, mille pinnast suurema osa täidab teie portree. Fotograafil on õnnestunud teid jäädvustada väga säravalt. Mida ise arvate sellest?

Plakat on tõesti kaunis ja hästi õnnestunud, kuigi ma ei ole harjunud endale linnapildis otsa vaatama. Pildile niimoodi jääda ei olnud kerge, sest ma pidin olema ühekorraga lõbus ja rikas ja ilus ja vist veel midagi. Fotograafil kulus umbes tund aega.

Millisena te olete «Lõbusa lese» Hanna osas?

Tunnistan ausalt, et eks ma ikka veel vaikselt otsin, roll ei ole päris valmis. Esietenduseni 30. septembril on veel veidi aega.

On palju võimalusi, mismoodi Hannat mängida. Ma olen võtnud ette tekstiraamatu ja noodiraamatu ja püüdnud leida sealt vastused küsimustele, kes ta on ja mida ta endast kujutab. Praeguseks olen jõudnud selleni, et ta on lihtne tüdruk, lõbus ja väikeste vimkadega. Kindlasti mitte ei ole ta suurilmadaam.

Milliseid uusi suuri rolle veel toob teile alanud teatrihooaeg?

Märtsis täitub üks minu kauaseid unistusi, ma saan mängida Mas­­senet´  «Wertheri» kangelanna Charlotte´i rolli. Olen oma senise lavatee jooksul teinud pigem karakterrolle ja lõbusama olemusega osatäitmisi. Charlotte on sõna tõsises mõttes kannataja, mingil moel nagu «Jevgeni Onegini» Tatjana.

Paralleeli võib tõmmata ka Elisabettaga Donizetti «Maria Stuardas» – selles mõttes, et kust jookseb piir kohustuse ja oma isikliku õnne või armastuse vahel, kuidas teha nende kahe vahel valikuid, kuidas jääda ausaks enda ees ja teiste ees.

Kui palju aega jääb teil teatri- ja koolitööst üle ja mis te sellega peale hakkate?

Olen kodus ja aias. Vanasti mulle ei meeldinud kohe üldse rohida, aga nüüd on päris mõnus vahelduseks näpud mulda pista. Nii uitab mõte omi radu pidi ja üldse mitte töistel radadel. See on hästi mõnus maandus.

Praegu on Tartus tähelepanu keskmes kultuuriministri otsus muuta Tartu kunstimuuseum Eesti kunstimuuseumi filiaaliks. Mida arvate?

Mäletan kooli ajal Vallikraavi tänavas kunstimuuseumi majas näitustel käimist. Meil oli väga hea kunstiõpetaja, käisime palju näitustel – nii seal kui ka Tartu kunstnike majas.

Ehk ei oleks siiski vajalik kõike Tallinna kokku ajada... Tsentraliseerimisega on minu meelest alati keerulised lood, sest see võib olla vajalik ja hea, aga võib ka mitte olla. Kui fi­­liaa­­listamine lõpeb Tartust kunstikogu äraviimisega, vaesub meie linna kultuurielu. See oleks väga-väga kurb.

Lubatakse ju küll, et kogud jäävad Tartusse?

Lubatakse, lubatakse... Meile on lubatud igasuguseid asju.

Vastasite mu küsimustele langevate lehtedega Toomel. Mõnikümmend meetrit eemal Püssirohukeld­­ri suunas on üks punastest tellistest tondiloss. Mis te sellest arvate?

Mul on väga kurb vaadata, et see maja seisab siin aastaid õnnetult ja laguneb. Kesklinnas ei tohiks nii olla.

Mäletan, et selles majas olid kahhelahjud, suured-suured toad ja kõrged laed. See on minu lapsepõlvekodu ja mängumaa. Me elasime õe ja ema-isaga teisel korrusel.

Kõik mu lapsepõlve parimad aastad on möödunud püssirohukeldri juures, kui siin ei olnud veel restorani, ja Toomel joostes.

CV

• Sündis 13. juunil 1971 Tartus.

• Lõpetas 1993 Elleri kooli Aino Kõivu lauluklassis ja 1997 Eesti Muusikaakadeemia Tiiu Levaldi lauluklassis, 2005 omandas Eesti Muusikaakadeemias Jaakko Ryhäneni õpilasena magistrikraadi (cum laude).

• Vanemuise solist aastast 1997.

• Praegused rollid Vanemuises: Giovanna «Rigolettos», Javotte «Manonis», Ema «Nukitsamehes», Abtiss  «Helisevas muusikas», Sopran ja Teine Haldjas «Haldjakuningannas», solist teatritunnis «Aja lugu muusikas», Elisabetta I «Maria Stuardas».

• Pälvinud Wagneri ühingu stipendiumi 2006, Vanemuise EMT muusikapreemia 2007 ja Eesti Teatriliidu Georg Otsa auhinna 2010.

• Elleri koolis lauluõpetaja aastast 2005.

• Elab abikaasa Peebu ja poeg Oskariga (9) Ülenurmel.

Loe ka neid

Tagasi üles