/nginx/o/2009/03/23/152630t1heb80.jpg)
Vastuseks viimasel ajal kuumenenud aruteludele seoses Tartu Ülikooli hoonestu plaanidega tahaksin mõnda aspekti selgitada. Neile, kes arvavad, et ülikool peaks asuma ainult kesklinnas. Neile, kes soovivad, et kõik väärikad hooned peavad säilitama oma esialgse funktsiooni. Neile, kes kahtlustavad, et peahoonest kaob õppetöö ja kõik vanad majad müüakse maha.
Ülikool ja kesklinn
Kui me peaksime praegu ülikooli kampuse rajamist alustama tühjalt platsilt, siis on ilmselt kõik päri, et ideaalseim variant oleks ühe ja kompaktse ülikoolilinnaku idee. Aga paraku ei hakka me ülikooli ehitama praegu. Peame tegutsema olukorras, kus paljud otsused on meie eest juba palju aastaid tagasi ära tehtud.
Üle kahesaja aasta tagasi, kui ehitati peahoone, tähetorn ja vana anatoomikum, ei ehitatud neid lähestikku, juba siis paiknesid nad üksteisest eraldi. Kõige määravam samm ülikooli paiknemise kohta tehti aga enam kui sada aastat tagasi, kui ehitati kaks uut kliinikumi hoonet Maarjamõisa väljale.
1999. aastal lisandus Biomeedikum. Nüüdseks on koos tehnoloogiainstituudi maja (Nooruse 1) ja Chemicu-miga Maarjamõisa väljast kujunenud terviklik meditsiini- ja tehnoloogialinnak, mis toob kokku meditsiini, biomeditsiini ja tehnoloogia.
Lähiajal kuulutab ülikool välja veel kaks projekteerimis- ja ehitushanget: Euroopa struktuurifondide abiga luuakse Chemicumi laiendusena siirdemeditsiinikeskus ja tehnoloogiainstituudi kõrvale püstitakse uus füüsikahoone. Füüsikud kolivad ära Riia tänava lõpust ning Tähe tänavast selleks, et lähestikku tekiks tugevam sünergia ning kulude kokkuhoid.
Teiseks oluliseks asjaoluks on teadushoonetele esitatavad tänapäevased nõuded, mida pole võimalik kesklinna majades tagada. Probleeme tekitavad vibratsioon, tolm, müra, parkimine, energeetilised aspektid jm.
Väärikate säilitamine
Kahtlemata on peahoone ja vana anatoomikum väga väärikad hooned. Need jäävad koos mitmete teiste kaitse all olevate hoonetega ülikooli käsutusse ja kasutusse ning neid ei ole kunagi olnud plaanis välja üürida.
Tänapäeva vajadused on aga hoopis midagi muud, kui nad olid 200 aastat tagasi. See paneb ülikooli tõsiste valikute ette: milline funktsioon anda hoonetele, mis vabanevad uute nüüdisaegsete rajatiste valmides. Hea näide on vana anatoomikum, kus peaaegu kõik ruumid on läbikäidavad.
Kas tänapäevase õppetöö korraldamine oleks sellise ruumilahendusega majas mõeldav? Pärast pikki arutelusid rajame sinna teaduse populariseerimise keskuse.
Tartu Postimehes on juttu olnud ka kehakultuuriga seotud hoonetest Jakobi 5 ja Lai 37. Teaduskond on selgel seisukohal, et need ruumid ei sobi õppetööks. Tänapäeva nõuetele vastavad pallimänguväljakud ei mahu juba füüsiliselt Jakobi 5 saali põrandale ära. Muinsuskaitse ja avalikkus ootab aga sageli vanade hoonete esialgse funktsiooni säilitamist.
Eriti keeruline on tagada liikumispuudega inimeste juurdepääs nendesse hoonetesse. Uute hoonete ehitamisel on selliste nõuetega arvestamine elementaarne. Sellegipoolest on peahoonesse järgmisel aastal kavas paigaldada lift.
Otsime pidevalt lahendusi, kuidas vanu maju tänapäeva vajadustele kohandada, kuidas tagada ülikooli põhitegevusele maksimaalne toetus. Peame olema kokkuhoidlikult leidlikud ja see võib tähendada, et mõne hoone funktsioon muutub.
Väga paljude vanade Euroopa ülikoolide peahooned on esindushooned, kus otsest õppetööd ei tehta. Seal on vastuvõturuumid, muuseumid ja aulad, nt Grönigeni ja Helsingi ülikoolis. Meie ei kavatse siiski sellist teed valida. Õppetöö jääb peahoonesse ja kõik praegused auditooriumid jäävad auditooriumideks.
Ülikooli roll
Ka usuteaduskond jääb peahoonesse ja saab isegi ruumi juurde. Tegelikkuses on peahoone ruume pakutud veel paljudele akadeemilistele üksustele, kuid vabanevad ajaloolised ruumid paraku ei vasta kõikidele tänapäeva õppetöö tingimustele.
Ülikooli missiooniks on rahvusülikooli roll, mis muu hulgas kirjeldab ka eesmärki säilitada ja arendada rahvuslikku kultuurivara. See võib tunduda kohatu, kuid selle missiooni täitmiseks tuleb rääkida ka rahast.
Ülikooli eelarve koosneb rangelt sihtotstarbelistest eraldistest õppetegevusele ja teadustööle ning pea kõik hoonete renoveerimised ja haldamised tuleb teha selle arvelt. Sellegipoolest oleme koos partneritega paljud ajaloolised hooned korda teinud.
Tartlased peaksid mäletama ülikooli kesklinna hoonete seisu kümme aastat tagasi. Tänavu võtab vana keemiahoone, uue nimega Philosophicum vastu särasilmsed filosoofiateaduskonna tudengid, kes alustavad õppetööd värskelt renoveeritud hubastes õpperuumides.
Üks pärlitest, tähetorn, taasavati kevadel, renoveerimist toetas EAS. Omafinantseeringu ja kõik tegevuskulud kannab ülikool. See on meie panus tartlastele, Tartu külalistele. Lisaks külastavad meie kolme muuseumi ja botaanikaaeda aastas sajad tuhanded inimesed ning meie raamatukogu teenuste kasutajatest üle 50 protsendi pole seotud ühegi Tartu kõrgkooliga.
Kõige selle juures on oluline meeles pidada, et kirjeldatud missiooni täitmine käib õppe- ja teadusraha abil ning seetõttu peavad sellised otsused olema väga põhjalikult kaalutletud.
Loodame, et peagi vastuvõetavas riigieelarves on sees ministeeriumi lubadus toetada Tartu Ülikooli uuendatud seaduses rõhutatud rahvusülikooli rolli täitmist.
Oleme tõsiste strateegiliste valikute ees ja püstitame endale pidevalt põhimõttelise küsimuse, kas investeerida napp raha teadus- või õppetöösse või värvida üle mõni vana ja väärikas ajalooline hoone. Kas taastada näiteks ülikooli kirik olukorras, kus mõned meie teaduskonnad on väga halbades tingimustes?
Kindel on siiski see, et ülikoolil pole mingit kavatsust hävitada ajaloolist hoonetuumikut, millele siin arhitekt J. W. Krause aegadel alus pandi. Pigem vastupidi, olemasolevate võimaluste piires oleme alati üritanud siduda ülikooli ajaloopärandi tänapäevase õppe- ja teadustööga, et vastata parimal moel akadeemilise pere soovidele ning säilitada ainukese Eesti ülikoolina positsioon maailma tippude seas.