Need kaunis süütud vapsikud

Vapsikupesa on huvitavalt siiruviiruline. Rohekad triibud reedavad, et erinevalt tavalistest herilastest ei kasuta vapsikud pesamaterjaliks ainult surnud puitu. Kui väljalennuava (alumisel pildil) lähistel mõnda aega fotokaga klõpsida, näib vapsikute valvsus tõusvat.

FOTO: Martin Pau

Avastanud suve teises pooles saunalakast vapsikupesa, hakkas aju kohe punuma võimalikku tegutsemisskeemi selle hävitamiseks. Miskipärast ei juurelnud ma, kas on põhjust käsitleda hiidherilasi vaenlastena.


Olen herilastelt nõelata saanud küll, aga mitu korda ja millal viimati, ei suuda mälus taastada. Igatahes oli see juba aastaid tagasi. Millest siis refleksne tunne, et vapsikuid ei pea käsitlema süü ja vastutuse kontekstis, vaid nagu käsitleb ristikirik inimlooma – sünnilt patusena?

Muidugi, vapsik on teiste mürgiastlaga sumisejate kõrval suur. Teatmekirjanduse andmeil küll vaid kolm-neli sentimeetrit pikk, lühem kui inimese väike sõrm, aga näib vähemalt kaks korda pirakam, kui tulevad meelde õudusjutud õnnetuist, kes vapsikunõelamise kätte ära surnud.

Norid tüli, saad palga

Üks mu isa tuttav õnneks ei koolnud. Läks vaid hirmsat moodi paiste ja vajas haiglaravi. Vapsik suskas teda jalga, kui mees korraldas happening’i «Mis juhtub, kui loopida linnupesakasti rajatud vapsikupesa kividega?».

Aastaid tagasi pidin end umbes kolme meetri kõrgusest pööninguavast vigaseks hüppama. Käes pihustusvalmis mürgiaerosool, mis pidi etiketi järgi tapma kõik elava majas ja aias, hiilisin pimeduse tulles sauna korstnajala kõrval rippunud loperguse pesapalli uksele. Viisaka koputamise asemel pihustasin elamusse korraliku surtsaka.

Vägagi ärkvel valvurvapsik, kes mu hilisema analüüsi järgi vaid teeskles tukkujat, ilmutas hävitava olluse suhtes allumatust. Tema vihase undamise taustal näis hetkega virguvat terve mitmesajapealine herilasepere. Enam polnud aega redelist ronida, tuli hüpata pimedusse.

Kõik see tuli mulle taas meelde poolteist kuud tagasi, kui mõtlesin, et hea küll, muidu võiks ju proovida vapsikute naabrusega leppida, aga mul on tarvis pööningult alla tarida raamatukaste ja laudu. Peamiselt vist hirm, et teist korda ei pruugi ma pääseda pelgalt ärapõrutatud jalgadega, lämmatas siiski hävituskihu.

Minna või ei

Aga siis saabus päev, mil pidin otsustama, kas riskin lakka ronida või ei.

Hiljukesi paotasin luuki, lükkasin pärani. Ainuüksi vali krabin, mida tekitasid kümned ja kümned otse mu pea kohal pesa suuremaks vormivad vöödilise tagumikuga töölised, võttis kõhust õõnsaks.

«Ära tõmble, siis ei juhtu ehk midagi,» sisendasin endale ja küünitasin esimese raamatukasti järele. Käes! Vapsikud ei paistnud mu vastu vähimatki huvi tundvat, jätkates oma toimetusi. Teine kast, kolmas.

Siis sain aru, et tagumiste kastideni ei küüni ma ka parima sirutuse korral. Kuklakarvad turris ja peas vaid mõte, kuidas astlad juba ähvardavalt võnguvad ja jõllis silmad puurivad, ronisin lakka nagu aegluubis.

Umbes kümme minutit hirmu ja siis lebasid kõik pool tosinat kasti all murul. Võib-olla ei saanud ma paari meetri kaugusel varitsenud ohust lihtsalt aru, aga olin siiski veendunud, et kujutasin võimalikku kallaletungi pelgalt ette.

Mõni nädal hiljem turnisin lakast pikka planku vinnama pisut suurema enesekindlusega.

Ometi andsin aru, et pea poole suuremaks paisunud vapsikupesas on ka poole rohkem ründevõimekust. Tasa, tasa, ei kolista, ei rabele, ei ühtki järsku liigutust, et jumalapärast lauaga vastu sarikat või penni ei viruta!

Usinad satikapüüdjad

Sel korral pööningult alla ronides tundsin lisaks suurele kergendusele lausa lapsikut uhkust. Vapsikud hakkasid aga paistma sümpaatsete linnukestena.

Minu sümpaatia kasvas veelgi, kui otsisin selle Euroopa suurima herilaseliigi kohta lähemat teavet entomoloogiatekstidest.

Enamasti vaatleb inimene enda lähedale tükkivat loodust ikka isikliku kasulikkuse-kahjulikkuse skaalal.

Nii oli mulle väga rõõmustav lugeda, et oma vastsete toitmiseks võib suur vapsikupere püüda üheainsa päeva jooksul pool kilo putukaid, sealhulgas meile nii tülgastavaid, toidu sisse tükkivaid ning aknaid ja lumivalgeid lagesid sittavaid kärbseid.

Tõsi, kui vaatasin sauna kelbal päiksepaistes sumisevat tohutut kärbseparve, leidsin, et vapsikud võiks pisut usinamad olla. Aga jah, lepingut mul ju nendega pole.

Hilissügisel, püsivate miinuskraadidega, hukkuvad kõik vapsikuvastsed ja töölised. Talve elavad pragudes ja orvades üle vaid viljastatud emased, kes hakkavad järgmise aasta kevade saabudes rajama uusi vapsikupesi.

Putukateadlane Jaan Luig nendib, et just nüüd läheneb aeg, mil võimalus muidu rahumeelseilt vapsikuilt mürgilaks saada, suureneb.

Kuna vapsikupere hakkab lagunema, toitu jääb vähemaks ja peresisene kommunikatsioon on häiritud, võivad segaduses vapsikud käituda ettearvamatult.

Nii et tähelepanu, eriti allergikud!

Vapsik

• Vapsik (Vespa crabro) kuulub koos liht-maaherilasega ühiseluliste herilaste sugukonda. Ühes peres võib elada kuni 2000 vapsikut.

• Täiskasvanud vapsikud toituvad nektarist ja taimemahladest, näiteks saare- ja pärnapuu mahlast, aga ka lehetäide eritistest.

• Vastsete toitmiseks püüavad nad putukaid, kelle mäluvad enne söötmist pudruks. Vapsikud on võimelised jahti pidama nii päeval kui öösel.

• Vapsikumürk alandab vererõhku, pärsib vere ringlust. Arvatakse, et hobune võib hukka saada juba kahe või kolme vapsikuhammustuse järel, kuid vapsikud nõelavad vaid ärritusseisundis.

Allikaid: «Eesti entsüklopeedia», Vikipeedia

 

Tagasi üles