Elu ja pärilikkuse seosed püstitavad uusi küsimusi

Andmekoguja Esta Pintsaar mõõdab kordusuuringule kutsutud geenidoonoril Eerik Lepiskil vererõhku kolm korda, sest teadusuuringute jaoks on vaja saada rahuoleku vererõhunäit. Foto: Sille Annuk

Eerik Lepisk on oma geenid teaduse heaks loovutanud kaks korda. Esimest korda neli aastat tagasi, mil ta ise otsustas doonoriks hakata, ning teist korda sel esmaspäeval, mil geenivaramu kutsus teda kordusuuringule.

Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu saadab selliseid kutseid 2000 senisele doonorile, et alustada uue, kompleksse tööga, milles püütakse aru saada pärilikkusest ja selle seostest keskkonnategurite ja inimese elustiiliga. Kutsed saadetakse nii meestele kui naistele, nii noortele kui vanadele ning kõikjale üle Eesti.

Geenivaramu teabejuht Annely Allik selgitas, et valiku tegi arvuti ning valim on otsekui väike läbilõige Eesti elanikkonnast. «Loodame väga, et kutse saanud võtavad meiega ühendust ja kinnitavad oma osalussoovi,» ütles ta. «Me eesmärk on kordusuuringule saada vähemalt 1200 inimest.»

Põhjalikum kui varem

Eerik Lepisk oligi päris esimene korduvdoonor, kellega uut projekti alustati.

Andmekoguja Esta Pintsaar mõõtis tal vererõhku koguni kolm korda, paariminutiliste vaheaegadega. Pintsaar märkis, et see annab palju täpsema tulemuse kui ühekordne mõõtmine, kuna algul on inimene paratamatult ärevil.

Ka mõõdetakse doonoril pulssi ning ta pikkust ja kaalu nagu esimesel korral. Lisaks võetakse põsekaabe, mida varem ei tehtud. Katsuteid, kuhu verd jaotatakse, on samuti rohkem  – kaheksa. Verekogused on kas 4, 6 või 9 milliliitrit.

Inimese terviseseisundit ja tervisekäitumist uuriv ankeet on sama, mis esimesel korral, sest varasemaid ja praegusi vastuseid peab saama võrrelda. Sugupuuandmeid enam üle ei küsita, kui just inimene ise midagi täpsustada ei soovi.

Ka saavad kordusuuringule kutsutud kaasa isiksuse ankeedi, mis neil tuleb kodus täita ja postiga tagastada, et psühholoogidki saaksid juurde väärtuslikku teadusmaterjali.

74-aastane Eerik Lepisk ütles, et esimest korda tuli ta geenidoonoriks vabast tahtest.

«Aga pean ütlema, et inimesi innustab tavaliselt ikka omakasu,» märkis ta ja lisas, et kuna ta ema, noorem õde ja noorem vend on surnud vähki, siis ta arvab, et äkki temagi geeniinfo haakub sellega. «Olen uudishimulik ja mul on aega palju käes,» sõnas ta veel.

Küsimuse peale, kas Lepiskil on elus nüüd midagi teistmoodi võrreldes nelja aasta taguse ajaga, vastas mees, et jah – ta ei suitseta enam.

Andmekoguja Anu Reigo juures naaberkabinetis istus samal ajal 68-aastane Helme Kivisalu, kellele geenidoonoriks hakkamine ja kordusuuringule tulemine oli samuti endastmõistetav. «Olen eluaeg veredoonor olnud,» ütles ta. «Ja et veel kord siia tulla ja küsimustele vastata – mul ei ole mingit probleemi, ma ei tunne end valge hiirena...»

Ees viis põnevat aastat

Annely Allik selgitas, et geenidoonorite teist korda küsitlemise eesmärk on jälgida inimeste tervisliku seisundi muutust viimaste aastate jooksul.

Kõigile tagasikutsutuile annab geenivaramu võimaluse teada saada oma vere biokeemilise analüüsi väga põhjalik vastus, millest on kindlasti kasu patsiendi perearstil.

«Kogu projekt on aga palju hõlmavam,» sõnas Allik. «Järgmises etapis on meil plaanis tagasi pöörduda koguni 10 000 doonori poole. Töö kestab kokku viis aastat ja on Tartu Ülikooli mitme teaduskonna koostööprojekt.»