Tiit Sild: pakkusime pargialale linna

Ülejõe pargiala ja Emajõe kallaste hoonestuskava autor linnaarhitekt Tiit Sild (vasakul) ja kaasautor maastikuarhitektuuri üliõpilane Martin McLean Emajõe vasakkalda pargis.

FOTO: Margus Ansu

Kevadest suveni käis Tartu Postimehes mõttevahetus Ülejõe pargialade hoonestuse üle, mille äratas Tartu linnaarhitekti Tiit Silla ja maastikuarhitektuuri tudengi Martin McLeani töö «Tartu Emajõe kallaste hoonestuskava». On aeg küsida, kas ja kuidas see mõjutab linnaarhitekti meelest Tartu arengut.

Nagu olete öelnud, tõukus see töö Atlantise-taguse krundi omaniku soovist ehitada sinna perearstikeskus. Ajend tundub natuke väike Tartule nii põhimõttelise küsimuse tõstatamiseks. Kas selles töös võib näha teie kui linnaarhitekti visiooni uue Tartu kujundamiseks?

Võib näha küll. Tartusse elama ja tööle tulekust peale on mind huvitanud Emajõe kallaste kujundamine, sellele on mõeldud ja südant valutatud. Perearstikeskus oli ajend, aga idee hakkas oma elu elama, lisaks ajalooline taust ja Emajõgi kui linnaelu telg.

Reaalsus on see, et autoga ligipääsetavus on tänapäeval oluline, autostumine on võimaldanud osa linna funktsioonide nihkumist kesklinnast eemale. Tekkis kiusatus proovida, kas need toimiksid ka teisel pool jõge pargis.

Minu meelest hoonestuskava tõestas, et kunagi mõlemal pool jõge asunud vanalinna võiks erinevate funktsioonidega toetades taaselustada. Kui me suudaksime kesklinna osa tihendada, tuues kesklinna elanikke ja tekitades töökohti, siis see toetab kogu vanalinna toimimist.

Pool maakera rahvastikust elab linnades ja see trend süveneb. Koos elada on odavam, kreatiivsem, suures kogukonnas on lihtsam leida kas või sarnaste huvidega inimesi, sellelt pinnalt tekitada uut sünergiat. Sotsiaalses mõttes, inimeste lävimisvõimaluste poolest pakub tihe linnakude rohkem võimalusi, teistsugused linnad surevad lihtsalt välja või jäävad kiratsema.

Ülikooli kahestumine – osa kesklinna, osa Maarjamõisa – on kaheldava väärtusega üritus. Me räägime ju väiksest linnast Tartust ja Euroopa mastaabis väiksest ülikoolist.

Ilmselt väga paljude keelel on küsimus: mis saab edasi? Tekitasite tormi veeklaasis, ja kõik?

Meil endil on plaanis teha veel sel sügisel seminar, kuhu kutsuks kõik hoonestuskava kohta sõna võtnud, et teemat edasi arutada, sest kõik see on ju ka praegu tegemisel oleva Tartu kesklinna üldplaneeringu teema.

Aga on sel projektil lootust ellu jõuda?

Vaadates, kuidas elu muutub, kuidas erinevatel asutustel tekivad ideed laieneda, uusi hooneid ehitada, siis hoonestuskava tõi esile arusaama, et kesklinnas on ruumi. Kui me edaspidi järjekordselt arutame, milline asutus kesklinnast välja viia või on mõni oluline riigiasutus Tartusse tulemas, siis nüüd teame, et meil on mitu alternatiivi valimiseks.

Tartu on väike linn, siin ei ole kohta mitmele keskusele, kuigi paratamatult on nii juhtunud, et meil on Lõunakeskus ja on Tartu kesklinn. Ma loodan, et ka meie töö leiab koha üldplaneeringus.

Kas see ei oleks jälle omamoodi killunemine, kui üks ja siis teine asutus ütleb, et tahab kesklinna ehitada. Mis sellestsamast perearstikeskusest saab: kas hakatakse ehitama hoolimata sellest, kuidas see teie kompositsiooni sobib?

Seda on võimalik ka meie kompositsiooni sobitada. Hoonestuskavas on arvestatud, et ta mahuks sinna toimima. Et maja väljanägemist kujundada, sellist ambitsiooni meil polnud.

Oma hoonestuskava tehes kulutasime ühe hoonegrupi, ühe kvartali disainimisele ühe päeva. Ei saa eeldada, et me ühe päevaga suutnuks pooleteisehektarise kvartali tarvis linnaruumiliselt põnevaid lahendusi välja töötada.

Hoonete konfiguratsioon, toimimine on edasise projekteerimise küsimus, hoonestuskava mõte ei ole üksikuid hooneid disainida. Küll aga on seal mõningaid vihjeid, kuidas hoonete ümber tekkivat avalikku ruumi kasutada, on pakutud vaateplatvorme ja tänavate sihil kõrgemaid hooneid.

Teie projektile on ette heidetud liigset mastaapsust, liiga mahukaid hooneid – see ehmatas osa inimesi ära: jumala eest, ärge laske Silda sinna kolakaid ehitama!

56 artiklis esitatud slaidi ei räägi eri hoonetest kuigi palju, visualiseeritud on hoonemahud ja kvartalite erinevaid arengupotentsiaale. Ma ei taha Tartusse ülimastaapseid hooneid!

Olen kaheksa aastat Tartus elanud ja linnaarhitekt olnud viis aastat – see amet tingib juba ise, et muutud ajaga konservatiivsemaks, saad aru lihtsate linnaehituslike reeglite vajadustest, näiteks kohustuslik ehitusjoon, mis defineerib linnaruumi, piiri pargi ja maja vahel, ning sellest tulenevad ka võimalused, näiteks avaliku funktsiooniga esimesed korrused.

See hoonestuskava on tegelikult suhteliselt konservatiivne lähenemine linnaruumile. Suurem erinevus sõjaeelsest linnast on see, et tänavasihid on visuaalselt ühendatud Emajõega.

Taotlus on, et ühes kvartalis oleksid mitmesuguste fassaadidega hooned ja et neid kavandaksid erinevad arhitektid. Kvartal koosneb kruntidest ja planeeritaksegi krunt-, mitte kvartalhaaval.

Paljud on arvanud, et natuke ehitada võiks, aga kindlasti mitte nii palju, kui teie projektist paistis. Kas te hoonestusega üle ei pakkunud?

Välja on pakutud täisehitamise maksimumvariant. Eestis ei ole rahvastiku tihedus väga suur, seega ei tule tingimata maksimumi taotleda. Aga meie pakkusime pargialale ikkagi linna, mitte mõne majaga parki, sest seal on linn olnud. Hoonestuskavas on ka pargid avalikku ruumi kaasatud, see pole arendustegevus avaliku ruumi arvelt.

Millest oleksite valmis loobuma kas või senises arutelus esitatud seisukohti arvestades?

Kompromissid on võimalikud, ei saa öelda, et oleksime mingid valgustatud monarhid. Ehitamine on aastakümnete küsimus. Võib-olla isegi see perearstikeskus kerkib sinna alles viie või kümne aasta pärast. Kesklinnas on ka teisi piirkondi, kuhu on plaanis ehitada.

Aga milleks üldse ehitada parkidesse, kui meil on linnas nii palju vaba ruumi?

Minule on tähtis küsimus, kus on meie linna keskus, süda. Süda peaks olema tugev ja võimas, et ta jaksaks tuksuda. Sellepärast on kesklinna kontsentreerimine minu meelest ainuõige.

Kas arvestasite mõjusid, mida kesklinna tiheasustus kogu linna funktsioneerimisse võib tuua? Ega te Emajõe kaldaid üle ei aktiviseeri?

Kas enne Teist maailmasõda oli linn üleaktiviseeritud? Me käsitleme vaid pommitamiste tagajärjel tekkinud rohealasid. Kunagi oli siin tihe linn ja suhteliselt vähe parke.

Hoonestuskava mõte ei ole endise olukorra taastamine, seal on väga suur kompromiss tehtud, üks pargiala on pea sama suur kui Vabaduse väljak Tallinnas, hoonetevahelised pargialad on päris suured. Tiheda kesklinna mõte ongi see, et kõik on käe-jala juures, sa ei pea autoga sõitma.

Meie kava hoonete esimesed korrused on avaliku funktsiooniga – restoranid, juuksurikojad, teenused vm –, ülemistel korterid ja bürood. Praegu planeeritakse korterelamuid – miks me ei planeeri multifunktsionaalseid hooneid? See ei ole väga palju keerulisem, aga linnale annab palju rohkem, ka ümbritseva ruumi turvamise mõttes: päeval asutus, õhtul elanikud.

Muudegi südalinna alade suhtes on meil kaks püsivalt vastandlikku seisukohta: las jääb, nagu on, ja ehitame (täis). Nende kõrval on kolmaski: taastame täpselt vana. Mis seisukohal olete teie?

Mina usun progressi ega arva, et nostalgial põhinevad lahendused on õige tee. Suurte kvartalite täisehitamiseks kulub aastakümneid, neid maju hakatakse projekteerima eri aegadel ja see tagabki arhitektuuriliselt mitmekülgse keskkonna.

Oluline on ka see, et korterelamutes ei elaks ainult noored ja jõukad, üheealised inimesed, kes kõik saavad ühel ajal vanaks, tuues kaasa ühesuguseid probleeme. Eri aegadel ehitamine on hea, sest lõpuks on koos noored ja vanad.

On ka öeldud, et olete rohealade vaenlane, ja kui võimalik, ehitaksite kõik täis. Mida kostate?

Olen tasakaalustatud arengu pooldaja. Linn ei peaks olema mets. Ma pole puude vastane. Kümme hektarit avalikku ruumi meie hoonestuskavas: pargid, väljakud, lai promenaad – väga inimväärne keskkond. Püüdsime teha nii, et ei katkesta Emajõe-äärset rohekoridori,  see on osa hoonestuskava kontseptsioonist.

Tartu haljasalade väljanägemine ja funktsionaalsus peaks ka mahtuma linnaarhitekti töömaile ja nendega ei olda sugugi rahul. Mida ette võtate?

Selleteemalisi konkursse on päris mitu tehtud. Praegu on meil plaanis teha noortele arhitektidele ja maastikuarhitektidele suunatud võistlus Emajõe kallaste kasutusvõimaluste mitmekesistamise teemal kesklinna piirkonnast Annelinnani.

Loodame saavutada seda, et suudaksime kokku panna arhitektide ideed ja väikeettevõtjate ning arendajate soovid. Praegu on Emajõe ääred kas riigi või linna maa ning ega eraarendaja kipu pakkuma, et ma teeks seda või toda. Aga nad võiksid näha, et Emajõe kallastel on võimalik midagi teha.

Võib kahelda, miks me neid konkursse üldse teeme, aga vahel on oluline hoida need teemad rahva teadvuses ja sellega muuta lähenemist üldisele kultuuriruumile.

Kui kõrget kõige kõrgemat maja lubaksite Tartusse ehitada?

Kunagi kirjutasin, et Emajõe sildade otsa võiks ehitada kõrged hooned, et panna parke rohkem elama, et seal oleks rohkem elanikke, rohkem kasutajaid, aga samas pargid säiliksid.

Nüüd Emajõe äärde kavandatud hoonestik on suhteliselt madal – Emajõe pool 3–5 korrust, Narva maantee pool 6–9 korrust. Madal hoonestruktuur tagab, et rohkem on aktiivset hoonefronti. Mitte nii nagu Tigutornis – on torn ja siis mitukümmend meetrit tumma parklaseina, mis linnale midagi ei anna.

Kui Tigutorn oleks laotatud kvartali peale, saaks palju rohkem pinda, millel oleks ka võimalust saada avalikku kasutusse. Sama raha eest saaks suure kvartali hoonestada. Tartu kesklinnas ma ei kipu kõrghoonete kiituseks hõiskama, 3–9 korrusest Tartus ehk piisab.

Tänapäeval ei saa planeerida samamoodi kui sada aastat tagasi, sest kõik asjad ja funktsioonid on suuremaks kasvanud, kaasa arvatud kaubandusmaailm. Minu meelest tuleb läheneda probleemidele kompleksselt: me ei tee üht suurt kaubanduskeskust, vaid erinevate funktsioonidega rikastatud koha.

Millist Tartut teie tahate?

Inimlikku Tartut. Kui räägime majadevahelisest ruumist, siis võiks see olla jalakäijasõbralik. Kui majadest, siis kesklinna piirkonnas võiks olla märgusõnaks funktsionaalne mitmekesisus. On atraktiivseid kohti, kus elada, on parke, kus jooksmas või võimlemas käia, kus lapsed saavad end turvaliselt tunda. Et avalik ruum oleks kujundatud, et sellega tegeldaks.

Meil on Tartus kaks koolitäit maastikuarhitekte kasvamas – et nende potentsiaal leiaks rakendust parkide kujundamisel, mitte üksnes detailplaneeringute tegemisel.

Linnaarhitektina pole ma kunagi jätnud oma arvamust välja ütlemata, mitte et mul alati peab õigus olema. Kui lasta ainult rahal planeerida, ei saa alati head tulemust, sest ka raha annab planeerida hästi ja halvasti. Et raha planeeriks linna hästi, tuleb alustada ruumi planeerimisest.


Linnaarhitekti hoonestuskava plaanidega saab tutvuda siin.

Tagasi üles