/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2011/09/20/760326t1h7c62.jpg)
Tartu tänavune nüüdiskunsti festival ART IST KUKU NU UT on olnud hoogsam kui kaks eelmist samanimelist, rääkimata nendele eelnenud Tartu kunstikuudest. Põhjuseks on väga huvitavad väljapanekud kunstimuuseumis, kunstimajas ja Y-galeriis.
Kuulsa kunstniku tööd avaldavad mõju
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Publikumagnetiks on ühe kuulsaima praegu elava nüüdiskunsti klassiku Marina Abramovii valitud teoste näitus «Art must be beautiful». Selle on kureerinud festivali kunstiline juht Rael Artel kunstimuuseumi viltusesse majja. Avamisele raeplatsil kogunes tavaliste näituste avamisega võrreldes kaks-kolm korda rohkem rahvast. Nende hulgas oli nii kunstikaugeid inimesi kui ka kunsti asjatundjaid ja kunstnikke.
Maria-Kristiina Soomre
Kultuuriministeeriumi kunstinõunik:
Ma arvan, et Marina Abramovii näitusel on Tartule ja kogu Eestile edasiviiv, positiivne mõju. See mõju on juba enne näituse avamist olnud väga suur, see on mõnes mõttes sümboolne fakt.
Ma olen siinseid töid näinud ka New Yorgis. Tartus avastasin üllatusega, et need on asunud kummalisse ja viljakasse dialoogi eesti tänapäeva kunsti teatud töödega.
Ma arvan, et Marina Abramovii näituse üks olulisi mõjusid Eesti kunstipublikule ongi see, et me hakkame nägema oma kunsti maailmakunsti tervikus ja võib-olla ära tundma salajasi dialooge, mida meie kunstnikud on pidanud kas või nendesamade Marina Abramovii töödega.
Markus Kasemaa
Kunstnik:
Ma ei ole kuigi suur performance´i-kunsti tundja ja ka mitte austaja. Seepärast ei pakkunud Marina Abramovii näitus mulle erilist elamust. Väljapanek on pehme ehk soft, tavapärane ja kunstiajalooline – läbilõige tema varasematest töödest. Olen tema töid varem vaadanud internetist ja saanud palju suurema elamuse.
Kuid mulle tundub, et väga tänuväärne on näituse sõnum: kunst ei võrdu ilu. Minu meelest tuli see näituse avamisel aga liiga otse, et teie, matsid perifeerias, vaadake, see on nüüd kunst. Kogu see avamine oli iseenesest korraldajate väga kihvt performance.
Nüüdisaegse kunsti tutvustamine ja selgitamine on äärmiselt tänuväärne nagu ka kogu festival. Natuke tekitab siiski segadust, kellele see on suunatud.
Anders Härm
Tallinna kunstihoone juhataja kt:
Ma arvan, et Tartu kunstimuuseum pole kunagi näinud välja nii professionaalne kui Abramovii näituse ajal. Ekspositsioon on väga hästi tehtud. Absoluutselt maailmatasemel. Nagu ka kunstnik – tänapäeva kunsti üks tuntuimaid klassikuid, kelle töid ei ole Eestis enne seda näitust avalikult eksponeeritud.
Tööde valik on muidugi väike, Abramoviil on töid mitme kunstimuuseumi jagu. Võib-olla ma ise kuraatorina oleksin teinud teistsuguse valiku, aga ma ei tea, mille vahel oli üldse valida.
Margus Kiis
Kultuurikriitik ja galerist:
Abramovii näitusel on vähe teoseid, aga see on hea, sest nii ei ole väljapanek ülepakutud. Abramovii puhul on veidi üllatav, et ta on kujutatud mustvalgena. Mustvalgesus tekitab väikest viisi liigse askeetlikkuse ja kammerlikkuse, esitus on üleliia akadeemiline. See on minu meelest väike miinus.
Mõnes mõttes läheb Abramovii näitus väga hästi kokku Signe-Fideelia Rootsi suvise keha- ja sotsiaalteemalise aktsiooniga (rändas Eesti teedel ja asulates ringi üle 150 km palja rindkerega – toim).
Abramoviil on ajalugu ja ühiskond seotud samuti naisekeha temaatikaga. Fideelia tegi oma aktsiooni rahvalikult ja värviliselt, nii et tekib huvitav vastuolu päriselu ja Abramovii retrospektiivnäitusega.
Signe-Fideelia Roots
Kunstnik:
Ma leian, et Marina Abramovii näitus Tartus on väga oluline ja sobib siia hästi, sest nagu näituse tutvustavas tekstis on kirjas, asub Tartu perifeerias ja ka Abramovi ise on perifeeriast, Ida-Euroopast pärit.
Eriti meeldib mulle, et ta tegeleb kunstnikuks olemise teemaga. Mulle on kõige olulisemad tema kaks videot. Ühes ta sööb sibulat ja kurdab, kui tüdinud on ta kõigest, mis kaasneb kunstniku eluga. Teine on video, kus ta end kammib ja korrutab, et kunst peab olema ilus ja kunstnik peab olema ilus.
Minu meelest on see väga tartulik, et kunst peab olema ilus – siin on ju see Pallase traditsioon. Tartus õpingute ajast mäletan põhiliselt seda, et kompositsioon peab olema harmooniline ja värvid peavad omavahel sobima, mis lõppkokkuvõttes tähendabki seda, et kunst peab olema ilus.
Abramovii näitus annab seda, nagu on kirjas ka kataloogis: Tartu valdavalt konservatiivse kunstimaitsega elanikud saavad nautida murdosa sellest, mis on metropolides elementaarne. Kuid oleneb subjektist, kuidas ta suudab pakutud võimalusi teadvustada, näha ja väärtustada.
Loodan, et Tartu arvukas kunstnikkond, eriti aga kunstiõpilased lastest tudengiteni, tahavad Abramovii näitust endale lahti mõtestada ja ehk isiklikus loomingus ka edasi arendada.