Algklassilaste esimesed kirjad läksid teele

Stiilinäide sõpruse kinnitamise kirjast. Foto: Sille Annuk

Paljud Forseliuse gümnaasiumi algklassilaste emad-isad saavad lähipäevil kirja sisuga «Ma armastan sind!», mõnda lapsevanemat on postkastis aga ootamas iseseisvumise deklaratsioon.

Ühe teise või kolmanda klassi õpilase kirjutatud sõnu «Kallis emme ja issi. Ma ei ela enam teie juures» ei tasu tema vanematel aga ehk väga tõsiselt võtta, kuigi need ametlikul kombel lausa tigupostiga saabuvad. Lastel oli koolis lihtsalt kirjakirjutamise harjutus ja mõnda neist valdas ilmselgelt inspiratsioonipuhang.

Helena Varjas teisest klassist rääkis, et tema kiri läks vanavanematele ja sisuks oli «Teil pole sünnipäev, aga õnne võib ikka soovida!». Klassiõde Kirke Vuks ei suutnud pärast ümbriku kinnikleepimist aga enam meenutada, mis täpselt emale mõeldud kaardile kirja sai.

Mõlemad tüdrukud kinnitasid kui ühest suust, et kogu kirjasaatmise kõige keerulisem osa oli just teksti väljamõtlemine.

2.b klassi õpetaja Kersti Rõivase sõnul on lastega küll kirjakirjutamist proovitud, kuid nii-öelda suureks päevaks nad eriettevalmistust ei saanud. Seega pidi igaüks ise välja mõtlema, millised sõnad Lotte ja ta sõprade pildiga kaardile kirja panna.

Vastik liim

Kodust kaasa küsitud aadressi ümbrikule ringikirjutamine oli üldjuhul lihtne, kuigi read kippusid pisut viltu minema ja mõni laps kirjutas igaks juhuks üles ka mobiilinumbri. Ja kuna mark oli lastele mõeldult kleeps, siis sai ka see viperusteta peale kleebitud.

Mis puudutab aga ümbriku sulgemist, siis selle ajal kostis siit-sealt saalist häälitsusi ja lausekatkeid, mis vihjasid, et liimiriba lakkumist ei pea lapsed küll mitte mingil juhul meeldivaks tegevuseks.

Enamiku jaoks oli see kirjakirjutamine päris esimene – vaid tosin last sadakonnast ütles, et on ka varem kirju kirjutanud.

Vanessa Polagin kolmandast klassist rääkis, et ta on kirjutanud nii oma naabrile kui ka emale. Ja marke-ümbrikuid polnud vaja siis spetsiaalselt osta, sest noor neiu on agar filatelist, kelle kogus juba 64 või 65 marki, ja ka valged pabertaskud olid kodus olemas.

Tule sulle külla

Koolis kirjutatud kaart läks klassiõele ja sõbrannale Merilinile, peal lubadus talle peatselt külla minna.

Lapsi käis nende elu esimese ja ilmselt paljude puhul ka viimase kirja kirjutamisel juhendamas Eve Aab postimuuseumist. Ta näitas täpselt ette, kuhu tuleb kleepida mark, kuhu kirjutada saaja ja saatja aadress ning kust leiab internetist sihtnumbri.

Forseliuse gümnaasiumi majandusjuht Ragnar Veemaa ajas aga selga muuseumist pärit vanamoodsa postiljonikostüümi ja korjas kinnikleebitud kirjadega ümbrikud kotti kokku, et need pärast postkasti susata.