Väikses saalis käib suurte südamlik mäng väikestele

Mänguasjamuuseumi juurde kuuluvas Teatri Kodus istuvad «Väikese onu saaga» vaatajad kahel pool seina ääres. Näitlejad mängivad nende ees saali keskel ja otstes, kus on ka muusikud, ning kogunevad lõpuaplausiks eesriide ette. Foto: Sille Annuk

«Väikese onu saaga» etenduse alguses antakse vaatajatele kätte mängureeglid – võib naerda, võib nutta, võib olla kurb ja võib olla rõõmus. Esietendusel lapsed seda kõike ka tegid.

Vanemuine andis 16. septembri hommikul esimese etenduse Teatri Kodus. Loodetavasti ei jää «Väikese onu saaga» viimaseks selle teatri lavastuseks, mis kesklinna vanas majas oma kodukoha leiab.

Tavaliselt kasutab Vanemuine suuri lavasid. Teatri Kodu võimaldab pakkuda pisikest ja intiimset teatrit, mis seetõttu on vaatajale palju lähemal ja puudutab publikut rohkem.

Kuidas leida sõpru

Finn Poulsen lavastas «Väikese onu saaga» siinsamas Tartus ka 15 aastat tagasi. Tõenäoliselt on nii mõnegi praeguse lapse isa ja ema seda lavastust nüüd vaatamas teist korda. Aastatetagusest trupist on nende ees ka Hannes Kaljujärv. Järjepidevus missugune!

See on lavalugu, mis räägib ühest elu põhivajadusest – kuidas leida sõpru ja mitte olla üksi.

Väike Onu saab endale koguni kaks head kaaslast. Kogu oma lihtsuses on publiku ees siiski keeruline lugu, kus on mitmeid tasandeid. Läbitakse sõpruse tekkimise protsess, lahusolek ja taaskohtumine.

Lavastus annab väikesele vaatajale veel ühe olulise impulsi – häid sõpru võib olla mitu ja kui sõber leiab uue tuttava, ei pea see tähendama vana koosluse katkemist.

Poulseni seekordne lavastus sobib pisikesse teatrimajja nagu valatult. Väike saal täidetakse 40 minutiks südamlikkuse ja soojusega. Lavakujundus on minimalistlik, vaataja fantaasiale on piisavalt ruumi. Kasutuses on terve saal ja näitlejad tegutsevad publikule väga lähedal.

Muusikud ja näitlejad

Etendusse on kaasatud ka keelpillikvartett, kes lisab elava muusika ja on kaasatud ka mängu. Mõneti tulid ette lapsepõlves nähtud «Tom & Jerry» multikad, kus muusika toetas visuaali ja toimis loo jutustamise vahendina.

Tuleb kiita Tartusse tööle naasnud Andres Mäharit Väikese Onu rollis ja Hannes Kaljujärve meeleolukat ja mängulist Koera.

Pisiosi ja plokkflööti mängiv Monika Ruusmaa jäi meelde oma südamlikkusega.

Minimalistlikkusega on saavutatud maksimaalne tulemus – lihtne ja südamlik õhustik. Kordustega aga see, et naeravad nii laps kui ka vanem, kuid eri asjade üle. Lastele teeb etendus lihtsas keeles selgeks elu alustalad ja täiskasvanutele tuletab neid meelde. Oleme ausad – seda meenutust on aeg-ajalt vaja.

Lavastus on meeleolult ja olemuselt dünaamiline, lõbusus võib muutuda tõsiduseks ja hetk hiljem taaskord eufooriaks. See on liikuv ja visuaalselt huvitav lavastus, kus kasutatakse vähe sõnu ja mis muu hulgas ka seetõttu on pisikesele vaatajale (suurest rääkimata) kaasahaarav.

Tegijad Rootsist
• Vanemuine esietendas 16. septembril Tartu mänguasjamuuseumi Teatri Kodus lastelavastuse «Väikese onu saaga».
• Lars Erik Brossneri muusikaga lugu põhineb Barbro Lindgreni raamatul.
• Lavastaja Finn Poulsen ja kunstnik Gunnar Steneby on Rootsist.
• Mängivad Hannes Kaljujärv, Andres Mähar, Monika Ruus­maa ja keelpillikvartett.