Viirastussaare otsija naasis Tartusse büstina

Polaaruurija Dmitri Šparo kõneles eile ülikooli valitsuse nõupidamisruumis Herman Walteri matmiskohast, näidates taustaks 1974. aastal tehtud värvifotot endast ja veel üsna heas korras kalmust. Taga vasakul ülikoolile kingitud büst. Foto: Kristjan Teedema

Lakkamatult lõõtsuv jäine tuul, paar kraadi sooja ning jääkarud, keda tuleb püssi paugutades eemale peletada. Selliste karmide olupildikildude taustal sai Tartu Ülikool eile kingiks oma vilistlase Herman Walteri büsti.

Tuntud polaaruurija Eduard von Tolli meeskonnas 111 aastat tagasi müütilist Sannikovi maad otsima läinud Walter sängitati tänavu juuli lõpus Uus-Siberi saarestikus ümber hauda, kus igikeltsa sulamisest hoolimata peaks olema talle jäädav rahupaik.

«Tänapäeval pole seda moodne öelda, aga see oli meeliülendav,» kirjeldas ümbermatmist Simmu Tiik, Eesti suursaadik Venemaal. «Uhke tunne oli olla selliste inimeste hulgas, keda ühendas soov teha tõeliselt väärikas tegu.»

Haud varises tiiki

Ümbermatmisekspeditsiooni juht, üle Beringi väina end Guinnessi rekorditeraamatusse suusatanud Dmitri Šparo näitas eile Uus-Siberi saarestikus Kotelnõi saarel 1974. aastal  tehtud värvifotot, millel 1901. aastal surnud Herman Walteri haud paistis rahuldavas korras.

2010. aasta suvel jõudis aga Leena deltat filminud doku­mentalisti Riho Västriku kaudu Walteri sugulasteni info, et viimaste aastakümnetega üha hoogustunud kliimasoojenemine varistas igikeltsa aktiivsesse kihti raiutud kalmu sulaveest tekkinud tiiki.

Hädatööna improviseerisid venelased mullu suvel Walteri säilmete ümber pooleks lõigatud raudtünnidest sarkofaagi. Et sellega oli kiire, tõestavad aastatagused fotod avanenud hauast ja sealt osaliselt paistvast poollagunenud surnukehast.

«Kui oleksime läinud sinna paar kuud hiljem, oleks loomad jõudnud ilmselt säilmed laiali tassida,» nentis Dmitri Šparo.

Uus haud raiuti stabiilsesse kivimikihti. Paarikümnest inimesest koosnenud ümbermatjate seltskonnas Tartu Ülikooli esindanud Erki Tammiksaar, geograafiainstituudi vanemteadur, tõi peotäie hauast pärit kivitükikesi hoiule ülikooli ajaloo muuseumi.

«Otsisin ka tükki mammutivõhka ja üks meie ekspeditsiooni liige natuke seda leidiski, aga mina pidin leppima Leena jõe kantud ajupuutükiga ning kolme kiviga Walteri neemelt,» rääkis Erki Tammiksaar.
Lisaks Tammiksaare kingitustele saab ajaloomuuseumis koha ka vene kujuri Oleg Sle­povi loodud büst.

Kõle ja ohtlik

Filmimees Riho Västrik oli üks neist, kellele pärast peaaegu ööpäeva väldanud lennuteed üle Jakutski ja Tiksi Ko­telnõi saarele langes osaks võimalus osaleda Herman Walteri ümbermatmisel.

«Ilm oli küllaltki hull ja just meie mõnetunnise sealoleku ajal puhus tuul veel ka lahesopi jääd täis,» kirjeldas Västrik Põhja-Jäämere südasuve, millega ei võistle ka kõige ilgemad Eesti novembripäevad.

Lisaks Herman Walteri põrmu sängitamisele võttis Västrik üles kaadrid jääkarust, kelles helikopteri maandumine äratas kardetavat uudishimu. Sel korral õnnestus looduskaitsealust kiskjat heidutada ühiskisa ja signaalraketi paugutamisega.

Matmist ette valmistades sattusid aga venelased tõelisse hädaohtu, kui üks jääkarudest kiskus lõhki ekspeditsiooni liikme Jekaterina Kolesnikova telgi, ei heitunud raketipüstoli kõrvetusest ning taandus alles pärast pipragaasilasku silmade vahele.

Sannikovi maa
• Uus-Siberi saarestik, mille Kotelnõi saarele on maetud polaaruurija Herman Walter, asub Põhja-Jäämeres.
• Walter osales Eduard von Tolli ekspeditsioonil, mille eesmärk oli otsida Uus-Siberi saarestikust põhja pool Sannikovi maad, mis osutus viirastussaareks.
• 1810. a väitis end Sannikovi maad näinud olevat kaupmees ja maadeuurija Jakov Sannikov. 1886. a nägi enda arvates seda ka von Toll.
Allikad: «Eesti entsüklopeedia»,
 Vikipeedia, Eesti Elu