Tartu Peetri kirik saab siiski vaskplekist katuse

Jüri Saar
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peetri kiriku katus kaetakse väga vastupidava vaskplekiga.
Peetri kiriku katus kaetakse väga vastupidava vaskplekiga. Foto: Sille Annuk

Peetri kirikul on ühtaegu näha uus tsinkplekist katus ja veel uuem vaskplekist katus, sest poolel teel otsustati vahetada katusematerjal kestvama vastu, kui muinsuskaitse nõustus restaureerimisnõuete muutmisega.

«Arutlesime ja otsisime argumente ajaloost ja praktilisest poolest, otsus on nüüd selline, et paneme ikka vase,» teatas Peetri koguduse õpetaja Ants Tooming.

«Vask on ikka püsivam kate ja nägusam ja seda ei pea hooldama vähemalt saja aasta jooksul, tsinki peaks iga paarikümne aasta järel üle värvima. Ja siis jälle ja jälle, saja aasta jooksul neli korda,» põhjendas ta otsust.

Koguduse algne mõte oli kohe alguses ehitada vaskkatus ja nii arvas ka tööde rahastaja, ettevõtja Tiit Veeber. Kuid muinsuskaitseametnikud olid seisukohal, et tuleks jääda tsinkpleki juurde, nagu on kirikul algusest peale olnud.

Tavaline käitumine

«See on muinsuskaitse objektide puhul tavaline käitumine, et pannakse see, mis on olnud algne,» ütles Tartu kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialist Egle Tamm. «On kaalumise koht, kas võime panna midagi paremat. Mõne asja rikuks see ära, kiriku puhul vaskkatus ilmselt mitte.»

Tamm ütles, et muinsuskaitse seisukoht rajanes ka kaalutlusel, et parem panna pisut uhkem katus kui jätta vana, mis juba tilgub läbi. «Nad saavad uhkema, kui eestlaste kirikul tavaliselt oli, ent see ei ole selles mõttes päris vale, et seda ju kaaluti,» sõnas Tamm.

Kogudus on üles leidnud 1903. aasta torniehituse aegsed arutelud, kus samuti arvati, et vaskplekk oleks kirikule kõige õigem. Toonase peaarhitekti joonisel on kivikatus, mis aga laideti kohe maha kui veel vähem kestev, kui tsinkplekk võiks olla.

Toona keskendus arutelu vask-, tinutatud ja tsinkplekile. Esimene otsus oli panna vaskplekk ja tippu hakatigi nii tegema, kuid otsustavaks said majanduslikud kaalutlused. 3000 rubla maksis tsink-, 3500 tinutatud ja 7000 rubla vaskplekk, võrdles Tooming.

Käis ka vaidlus, kas ehitada 1884. aastal valminud kirikule tornid või hoopis koolimaja, mille järele tunti suurt vajadust. «Koolimaja oli olulisem, aga et tulla vastu neile, kes kirikut ehitasid, tolleks ajaks vanaks saanud põlvkonnale, otsustati kirik teha enne valmis, kui nad jumala juurde ära kutsutakse. 20 aastat oli kirik tornideta,» põhjendas Tooming.

Tornid ehitatigi ning kasutati tol ajal uudse lahendusena terasest konstruktsioone, mis pidasid vastu ka 1941. aasta sõjatulele, samal ajal  kui katuseplekk põles ära.

Kool ehitati lapsevanemate annetuste eest valmis 1914, et oleks eestikeelne usuõpetusega kool. Kool ühes usuõpetusega kestis veel ka esimese nõukogude perioodi. Kogudus on arutanud kooli taasavamist, lõplikke otsuseid veel ei ole.

Nüüd võttis muinsuskaitseametnike veenmine nõnda palju aega, et vahepeal jõudsid töömehed hulga tööd ära teha. Ja nagu Tiit Veeber ütles, tuleb maha võtta kümneid ruutmeetreid uut katust.

Õpetaja Tooming leidis siit positiivset: «Töid sai tehtud, aga seda võib võtta kui kooliraha – meistrid said proovida kõige keerukamaid koht. Materjali omanik Tiit Veeber saab seda kasutada teistel ehitustel.»

Veeber on garanteerinud kiriku remonti viie miljoni krooni väärtuses, millest pool kasutatakse tänavu ja teine pool tuleval aastal, kui töösse läheb peakatus.

«Kui kogudus oleks ise oma võimaluste järgi otsustanud, oleksime jäänud tsingile. Meil on ka palju teisi asju, mis on raha puudusel tegemata. See on üksiti Tiit Veeberi heatahtlikkus, et see nii läheb,» lausus Tooming.

Rist saab paika neljapäeval

Sel neljapäeval plaanib kogudus tornitippu tagasi tõsta kahe mehe kõrguse kullatud risti, mis on läbinud põhjaliku restaureerimise. Ristiga kaasas olnud 1903. aasta ürikud on praeguseks läbi töötatud ja kopeeritud. Originaalid on vutlarisse tagasi pandud ja kinni joodetud.

Praegusaja materjalidega läheb üles teine toru. Aga selles on ka vahepealsete aastate materjale. Näiteks 1934. aastal kiriku 50. aastapäevaks tehtud juubelialbum, millest on sõja järel välja rebitud kommunistide 1917. aasta kuritegude osa. Tervikuna on säilinud vaid üks eksemplar ja seda ei tahtnud kogudus torni panna.

Läheb ka kiriku hilisemat ajalugu käsitlev aastaraamat, Eesti Kiriku numbreid, kus on juttu Peetri kirikust. Läheb 31. augusti Postimees ja ka 22. septembri Postimees. Lisaks saavad vutlarisse Eesti kroonid ja euromüntide stardipakett.

Pidulik ürikutele allkirja andmine algab kirikus neljapäeval kell 10. Seejärel läheb silinder koos risti ja ristimunadega üles taevapiirile.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles