Jänese rajal jätkub Eesti jonni küllaga

Tartu üliõpilaste looduskaitseringi tugevam pool ehk lodi Jõmmu kapten Henry Timusk (vasakult ülemine), Räpinas aiandust õppiv Maarius Utso (paistab vaid müts), Tartu Ülikooli bioloogiamagistrant Martin Silts, Tartu Ülikooli geograafiateadur Jaan Pärn (sinise dressipluusiga) ja Tartu Ülikooli 3. kursuse geograafiatudeng Sander Olo punnisid Jänese matkarajal üht otsa pidi kõrgel õhus oleva silla remonditööde tegemiseks kõigepealt veel kõrgemaks. Samal ajal kindlustas silda ülikooli juba lõpetanud Ave Anniste. Foto: Kristjan Teedema

Üks, kaks, kolm ja tõstame! Kaugeltki on näha, et tõstjatele, Tartu üliõpilaste looduskaitseringi viiele mehele, on Jänese rajal üht otsa pidi kõrgel õhus seisev sild raske. Higi tilgub ninaotstest, aga jonni jätkub ja sild kerkib. Varsti välguvad labidad.

«Siin on suur osa sildu täbaras seisus, neid pole korralikult ankurdatud,» räägib neljapäeva õhtul Tartu üliõpilaste looduskaitseringi rahvamatkale-hoogtööpäevale tulnud Henry Timusk.

Et Emajõe vabaujula alt algav ja algselt Vorbusele välja viinud Jänese matkarada on paar aastat olnud hooldamata, otsustasidki looduskaitseringi noored seal ise üht-teist paremaks teha.

«Parandame käepäraste vahenditega nii palju sildu kui võimalik ja korjame prügi ära,» selgitab ringi liige Lauri Palumets. «Meil on siin üks ühine eesmärk – et saaks Jänese rada pidi raja päris lõppu,» lisab Henry Timusk.

Kallasrada vabaks

Jänese raja tegemisel 2003. aastal võsalõikusel abis käinud looduskaitseringi liikmed ei kavatse leppida sellega, et menukas rada rahval käest libiseb. «Maaomanikud on raja mitmest kohast läbi kaevanud, purded kaovad saladuslikult ja suurvesi on sillad paigast nihutanud, lõkkekohtades vedeleb prügi,» räägib Lauri Palumets.

Emajõe kallasrajal liikudes on ringi liikmed maaomanike valdustest möödudes tundnud õhus kõva pinget. Aga inimestel ei tohi kaduda vabadus käia kõigile avatud kallasrajal, kinnitavad nad. «Kui keegi ehitab endale jõe äärde kodu, peab ta arvestama, et võõrad liiguvad ta külje all, sest kallasrada on kõigile avatud,» ütleb Lauri Palumets.

Viis noort meest rassivad kevadise suurveega ühest otsast kõrgele õhku kerkinud silla kallal üle tunni. «Luhta pole see päev läinud, üks sild on korras,» rõõmustab Palumets, kui ülekäik ähkides ja puhkides lõpuks õigesse asendisse saab.

Lõbus seltskond liigub lõõtspilli saatel edasi. Järgmine peatus on lõkkekohas, kus ümbrus kirendab rämpsust. «Mis prügikasti siia vaja – kes toob, ka viigu,» kurjustab Henry Timusk. «Siia tulles olid pudelid ja muu kraam ju hulga raskemad.»

Prügi koguneb kottidesse palju, see jõuab hiljem raja alguse prügikastidesse. Pimedus tuleb peale ja rohkem sildu noored sel õhtul korda teha ei jõua. Jänese raja läbi lõiganud kahe kanali äärde seatakse üles silt, kus on kirjas, mida tähendab kallasrada veeseaduse järgi. Suures pimedas jõuab seltskond üle sildateta kraavide, võõraste õuede alt ja läbi võsa ka päris raja lõppu.

Lootuskiir ikka paistab

Eesmärk on täidetud ja pole kah, sest justkui peremeheta kallasrada kipub hooldamatuse pärast ikkagi inimestel käest libisema. Tartu linnapea Urmas Kruuse ei näe Jänese rajal lootusekiirt.

«Linn ei saa seal eriti midagi teha, sest suur osa rajast on Tähtvere valla maal,» ohkab linnapea. «Vald ei võta meilt enam hooldamise rahagi vastu, sest nad ei saa tagada raja korrashoidu. Kuidas saaksime naabrit rada hooldama sundida, kui kohalik rahvas ei soovi, et seal inimesed käivad?!» Ta lisab, et kui Tähtvere vallavalitsus meelt muudab, on linn valmis valda toetama.

Tähtvere vallavanem Rein Kokk teatab aga tartlaste rõõmuks: «Me ei jäta jonni, võtame järgmisel aastal jõu kokku ning hakkame rada jälle niitma ja korras hoidma, sest see on heast tahtest tehtud vajalik asi.»

Viimati niitis vald rajal heina 2010. aastal. «Siis olid meil väga suured pahandused, mõni maaomanik on raja pärast väga äkiline,» märgib vallavanem. «Mõni neist ei luba oma maal kraavidele sildu panna ega heina niita. Aga kirjutame järgmise aasta eelarvesse raja hooldamise raha sisse, Tartu ehk kah toetab. Suure osa rajast annab nii palju ära niita, et seal saab kõndida ja joosta.»

Jänese matkarada naudib kirev seltskond

Jänese rajal kihutas neljapäeva õhtul kümneid jooksjaid ning rattureid. Varustus oli kõigil viimase peal, kaugelt oli näha, et inimesed võtavad oma tervist ja sportlike tulemuste saavutamist tõsiselt.

Rada nautisid ka paar kõrvuni armunud paari. Kaks noormeest olid lihtsalt ilusa ilma pärast jõe äärde kakaod jooma tulnud. Noor mees ja noor naine püüdsid kala, nende juures ootas saagi väljatõmbamist noor naine, kes hoidis õhupüssi hellalt nagu last.

Viis-kuus tõsist kalameest vahtis siin-seal keskendunult õngekorki. See kõik näitab, et Jänese rada on vaja.

Äkki ilmus põõsastest pea maani rippuvate kõrvadega suur koer, kes ründas rihma otsas jalutanud Vuudit.

Kui kauguses vilistanud peremees lõpuks ründajani jõudis, selgus, et selle nimi on Robert. Roberti omanikul oli teinegi koer, väike Krõmps. Temagi jalutas lahtiselt, nagu ka ühe jooksjaga koos treeninud must koer. Mis näitab, et Jänese rajal esineb inimeste käitumises puudujääke.

I-le panid punkti musta kiiskava BMW kabrioletiga ujula parklasse kimanud kaks end kenaks teinud naist. Nad võtsid kohad sisse kiigel ja suitsetasid mõnuga. Mis näitab, et kesklinnas on täiskasvanuile vähe kiikesid. (TPM)