Mart Kivastik: in memoriam, alma mater Tartuensis 1632–2011

Mart Kivastik
, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Ülikooli peahoone.
Tartu Ülikooli peahoone. Foto: Ove Maidla.

Sügis oli vaevalt alanud, ma tulin just Tartusse tagasi ja kohtasin peahoone ees Tõnu Seilenthali ülikooli soome-ugri osakonnast. Ta oli näost punane ja puhkis, sest tassis süles tervet portsu raamatuid. Kui küsisin, mis ta nõnda rügab kaunil sügispäeval, osutas ta keemiahoone poole. Tuli välja, et eesti keel ja muu sugrimugri kolib lõplikult peahoonest minema, keemiahoonesse. Kuidagi imelik on sellele kõigele mõelda...

1982. aastal tähistas ülikool 350. sünnipäeva. Olin tol korral sõpradega kesklinnas, vaatasin rongkäiku ja arvutasin, et kui ülikool saab nelisada, olen juba seitsmekümnekahene kõbi ja kindlasti ei viitsi enam kesklinna tulla. Kui mu silmad siis veel üldse näevad, mõtlesin hirmuga. Ma olin tookord üheksateist. Tulevik oli kauge ja suur ja tundmatu.

Rongkäigu naelaks olid tõrvikutega ratsanikud. Neid oli põnev vaadata, paljud üritasid hobuseid käega katsuda. Kuigi see polnud teab mis uudis, sest üliõpilased olid hobustega linnas vähemasti korra aastas, volbriöö rongkäigus. Üliõpilased käisid ratsutamas Tähtveres. Mu kuulus sõber Hannes Varblane sai ratsutamises kehalise arvestuse. Ülikooli sport oli tookord üsna kõva pähkel kõikidele üliõpilastele.

Filoloogid, kellega mul kõige rohkem pistmist oli, olid kehalisega püsti hädas. Oleme ausad, poeedid ja sport ei tõmba üksteise poole kuidagi. Aga see oli kohustuslik! Seetõttu ratsutati, purjetati, mängiti tennist ja isegi maadeldi! Peeter Olesk sai ülikooli lõpudiplomi alles pärast maadlusmatši. Kusjuures tema vastaseks oli Linnar Priimägi.

Mina ise sain oma kehakultuuriarvestused ujumises. Käisin Tähtvere basseinis trennis ja isegi võistlesin ausalt igal kevadel ülikooli meistrivõistlustel. Olin selline keskmine üliõpilasujuja.

Mäletan väga selgelt oma esimest päeva Tartu ülikoolis. Kuna olin läinud õppima eesti filli, siis saime matriklid kätte 128. audikas, nn lennukis. Ma ootasin tükk aega, enne kui mu nimi välja hõigati, ja olin kole õnnelik.

Tookord oli meie dekaan Ago Künnap, soome keelt andis seesama dotsent Seilenthal ja Ariste oli elus. Kui olime esimesel kursusel, tehti Aristest dokfilmi. Stsenarist oli Mart Kadastik. Meie osa filmiti 139ndas ja Sophoklese kohvikus. Seda filmi on siiamaani kentsakas vaadata, me olime jube noored ja... Ariste oli juba veidi alla andnud, aga käis veel tööl. Tal oli komme vedada poisse alla kohvikusse, neile saia ja kohvi osta ning siis juttu ajada.

Ükskord ma küsisin kohvikus, mis tähendab juudi keeles kus mein doches. Ise mõtlesin, et ta ei tea, aga tema ütles kõva häälega: laku mu perset. Tema käest õppisin, et filoloogi jaoks ei ole roppe sõnu olemas. Sõnad on võrdsed.

Vanas kohvikus oli samuti mõnus. Seal söödi ja joodi ja saadi kokku. Üliõpilased ja õppejõud olid läbisegi, aga sellele tehti mingil ajal lõpp peale, kui õppejõud said oma saali. Sellest hoolimata oli vana kohvik väga mõnus koht.

Punaseid asju, nagu partei ajalugu, teaduslik kommunism (Felix Kinkar, Rein Toomla) jms, sunniti meid miskipärast kuulama füüsikamajas Tähe tänavas. Seal aeti meile kõvasti hirmu nahka Lenini ja kõige muu revolutsioonilisega. Aga erialaloengud ja seminarid olid põhiliselt peahoones. Ja need olid vabad igasugusest parteijurast.

Esimesel kursusel alustasime Valve-Liivi Kingisepaga, kes ajas meile pähe suure ja väikse algustähe ja muu ortograafia – sealsamas 140. audikas, paremas tiivas, esimene uks paremale.

Professor Harald Peep pidas oma loenguid sealsamas. Ta oli kõva häälega, väga vihane ja väga tore mees, kes suitsetas Leeki nagu korsten. Eksamite ajal pakkus alati ka studiosus’ele suitsu. Ta oli härrasmees. Ei tõmmanud üksi.

Sellessamas audikas olid ka Ellen Uuspõllu lauseõpetuse kontrolltööd, mida paljud kartsid. Ja Rätsep ja Peebo. Suur eesti keele eksam oli ka meie põhiline kari, mille vastu paljude üliõpilaste unistus filoloogikarjäärist purunes. Lolle lõpetama ei lubatud. Ma olen nondele kontrolltöödele ja eksamitele terve oma keele võlgu. Tänu sellele ma suudangi rääkida. Aitäh!

Koridori lõpus paremat kätt, 138ndas, andis Peeter Olesk meile ainet, mida nimetati nõukogude rahvaste kirjanduseks, aga ta rääkis lihtsalt tarka juttu, nõukogudest ei lausunud sõnagi. Sealsamas oli ka Karl Muru eesti ja soome kirjandus.

Kohe ümber nurga, kus praegu on naiste peldik, toimusid professor Vääri seminarid, ja edasi koridori lõpus oli auditoorium nr 128, kus «esines» Valeri Bezzubov vene kirjandusega. Ta oli ütlemata tark inimene, kes eksles ajas ja vene kirjanduses mõnuga ringi, nii et pooled meie naistest ei suutnud järge pidada. Neil ei tekkinud konspekti, järg kadus kogu aeg käest.

Peeter Torop koos 19. sajandi vene kirjandusega meeldis neile miskipärast palju rohkem. Aga tema koos Dostojevskiga oli hoopis peahoone vasakus tiivas. Toropi loengute ajal rüseldi esimese rea pärast, naisüliõpilased üritasid talle võimalikult lähedalt silma vaadata, kuigi «Idioot» ja «Pihtimus» neile minu arust nii väga korda ei läinud.

Suitsu käidi tegemas 128. audika kohal, trepist üles, aknaorvas, sealt edasi läksid soome keele tunnid Heinikesega. Nii et kokkuvõttes oli peahoone meid kogu aeg täis. See oli meie oma maja.

Meie viimane loeng oli ühel kevadõhtul Toomemäel, Morgensterni ausamba juures. Selle pidas Peeter Olesk. Ta ütles just nii: kokkuvõttes pole üldsegi nii tähtis, kui palju ja milliseid eksameid sooritasite, vaid see, et te elasite need viis aastat koos selliste inimestega ja keskkonnas, mida nimetataksegi Tartu ülikooliks. See on hinnetest palju tähtsam.

Nüüd siis on see kõik möödas. Uuel ajal on uus elu. Peahoonest on saanud kontor ja kasutud asjad müüakse maha, näiteks nagu vana anatoomikum ja Toome tenniseplatsid. Kui järele mõelda, on terve Toomemägi koos nn Morgensterni rajatud raamatukoguga üks üsna kulukas mälestis, kinnisvara, mida tuleb kütta ja remontida.

Nüüdsama draamafestivali ajal sattusin ma teatrit vaatama vanasse ülikooli spordisaali. See on Eesti vanim tänini tegutsev spordihoone. Laia ja Magasini tänava nurgal. Teater aga seisnes selles, et Von Krahli idioodid saagisid vanal võimlemisredelil mõnuga pulki välja ja lõhkusid muidu ka.

Esialgu ma ei saanud aru, miks, aga pärast show’ lõppu nägin spordihoone küljes suurt silti: MÜÜGIS. Kõik oli selge – ülikool kolib täiega ülikoolist välja! Kohe sellesama spordihoone vastas on ju ka botaanikaaed, ilmatumate kasvuhoonetega. Ehk on kellelgi huvi teha midagi mõistlikumat kui siin, peaaegu et tundras palme kasvatada?

Tuleb välja, et tol korral 1982. aastal, kui kartsin, et ülikooli 400. sünnipäeva ma enam ei näe, oligi mul õigus. Ainult mitte sellepärast, et mina olen liiga vana. Mitte sellepärast!

Paar aastat tagasi kutsus rektor Alar Karis Tartusse kokku palju tarku inimesi üle Eesti. Pani meid peahoonesse ülikooli nõukogu saali istuma ja palus aidata mõelda, kuidas saaks Tartu ülikoolile taas hinge sisse puhuda. Istuti ja nuputati ja võeti sõna. Mul ei tulnud tookord midagi mõistlikku pähe, aga nüüd ma tean – polegi midagi öelda! Peale selle, et mul on väga kahju! Ainuke võimalus, kui järgmine Rootsi kuningas võtaks asja uuesti ette ja...

Tagasi üles