Kuniks elu – kõlab 29-aastase Tartu juuksuri Alar Kuzmini elu juhtmõte, mis võib näida elupõletamisena, kuid tähendab mehele elamist siin ja praegu, mitte elu ooterežiimil.
Kas peab end liiga tõsiselt võtma?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Elu mõte ongi elu ise. Elamine!» rõhutab sadade Tartu naiste juukseid värvinud, fileerinud või soengusse seadnud juuksur. Alar Kuzminile tähendab elamine intensiivsust kõigis tegemistes. Kui ta teeb tööd, siis 12 tundi järjest, 25 klienti päevas. Kui pidutseb, siis hommikuni. Kui reisib, siis kaugele. Seda kõike ühegi edasilükkamiseta.
Mitte et Alar Kuzmin kardaks 29-aastaselt surra. Seda mitte. Temast peegeldub lihtsalt peeterpaanilikku (elu)kestvat tahtmatust vananeda. 30. sünnipäev tuleval aastal tekitab mehes juba praegu hirmujudinaid.
«Ma ei tea, miks. Äkki selle pärast, et vanemaks saamine tähendab mulle enda uuesti defineerimist, sest ma ei kujuta ette, et teeksin üle 60-aastase hallipäise pässina veel noortele tüdrukutele soenguid,» mõtiskleb ta.
Järjekindlus ise
Alar Kuzmin ei mäleta, et oleks lapsena tahtnud kellekski saada. Ei politseinikuks, ei tuletõrjujaks, ei kraanajuhiks, nagu teised poisid. Alles gümnaasiumi lõpus tuli mõte minna juuksuriks õppima.
Kuidas mehe kohta pisut tavatu idee pähe turgatas, ei mäleta ta isegi. Mõte tuli ja tundus õige.
«Mul pole kunagi mingeid komplekse olnud selle suhtes, kas juuksuriamet on mehele ikka piisavalt mehelik ala. Töö on töö,» ütleb Alar Kuzmin ja lisab, et juuksuritöö on füüsiliselt raskem, kui näib. «12 tundi päevas jalgade peal pole naljaasi,» lausub ta.
Juuksurikooli sisse saamine osutus Kuzminile aga esialgu nagu liumäest üles ronimiseks: lõpp juba peaaegu paistis ja siis liugles ta jälle alla tagasi. Õpetajad olid oma ei-vastuses järjekindlad.
Mees teadis, et varem või hiljem saab temast juuksur, ning leppis, et esialgu on ajamääratluseks «hiljem». Seniks asus ta sõbra juurde ehitustöödele appi, teadmata alguses sedagi, mis on sarikad. Aga töö õpetas ja toona üheskoos ehitatud majad pole siiani kokku kukkunud.
Eelarvamused
Kolmandal kevadel läks Alar Kuzmin uuesti kutsekooli juuksuriks proovima. Sel korral edukalt. «Miks te mind varem vastu ei võtnud?» päris ta siis. «Tead, sa tundusid Annelinna päti moodi ja me ei uskunud, et sinust võiks juuksur saada,» tunnistas õpetaja ning lisas: «Aga kui sa kolmandal korral tagasi tulid, mõtlesime, et sul on vist tõsi taga.»
Õpingute ja edaspidi juba töö kõrvalt jõudis Alar Kuzmin veel proovida krupjee tööd, kuid see tekitas pigem vastumeelsust. «Ei olnud tore näha inimesi istumas seal enne minu tööle tulekut ja pärast minu lahkumist – kõvasti üle 12 tunni,» nendib ta.
Mõni usin tõsielusarjade jälgija võib meest mäletada ka sarjast «Kohver». «Edevus – mis see muu mind sinna viis, ikka edevus,» kõkutab ta ning lisab, et enam ta tõsielusarja ei läheks. «Mulle nendest intriigidest piisas,» ütleb ta, tahtmata kaameratagust elu paljastada.
Blondist roheliseni
Kui juuksurit iseloomustada tema enda juuste järgi, võiksid Alar Kuzmini omad kõneleda silmapaistmis- ja vaheldusvajadusest. Tema kiharad on olnud nii blondid, triibulised, mustad, pruunid kui rohelised. «Ma olen hästi spontaanne inimene. Kui tuju tuleb, teen ära,» ütleb ta.
Parasjagu juuksuritoolis istuv klient Laili Iva nendib, et Alar pole tavaline juuksur. «Tema ei küsi, mis me teeme – ta teeb. Mõned mõõdavad salke neli korda, Alar lõikab siuh-säuh, aga tulemus on väga hea,» ütleb ta.
Esialgu üllatas Laili Iva juuksuri tööstiil mitu klienti korraga: ühel on värv peas, teisel pestakse juukseid, kolmas ootab föönitamist. «Omamoodi süsteem, aga see ei häiri üldse,» lisab Iva.
Meediaväljaannetes küll Tartu staarjuuksuriks, superjuuksuriks ja menujuuksuriks nimetatud Alar Kuzmin ise end staariks ei pea, pigem lihtsalt heaks juuksuriks, kes on saavutanud seda, millest aastaid unistas.
Unistus täitus ja «ma tegin ära»-hetke tunnetas ta eelmisel aastal umbes samal ajal, kui avas kesklinnas tuttavaga kahepeale ilusalongi Ilu Planeet. «Kui sind on peetud Annelinna pätiks ja arvatud, et sinust asja ei saa, siis on eriti hea tunne tõestada vastupidist,» ütleb Kuzmin.
Taltsutamatu
Alar Kuzmin peab tööd oma hobiks ja jääb esialgu jänni muude hobide nimetamisel. Pärast mõttepausi nimetab ta veel kinos ja teatris käimist ning sõpradega suhtlemist. «Inimesed vist ongi minu hobi. Ma tõsiselt fännan suhtlemist,» ütleb mees, kelle suu on enamasti kas naerul, jutuvadinas või siis mõlemat korraga.
Ääri-veeri on meesjuuksurilt uuritud sedagi, on ta ikka hetero. Sellised küsimused teevad Alar Kuzminile pigem nalja, kui solvavad teda. «Las inimesed uudishimutsevad. Tõde tean ikka ju ainult mina,» ütleb ta.
Alar Kuzmin nendib, et tema elavat, naljatlevat, spontaanset, reeglite- ja piirangutevaba loomust on püütud korduvalt taltsutada, kuid see pole õnnestunud. Ega õnnestugi, usub ta.
«Mina ei hakka iialgi tõsiseks ja vaevalt ma kunagi suureks saan,» ütleb ta ning küsib, kas inimene peabki end liiga tõsiselt võtma.
CV
• Sündinud 11.3.1983 Põltsamaal.
• Koolid: Jõgeva gümnaasium, Tartu kutsehariduskeskus (juuksur).
• Töö: ilusalongi Ilu Planeet juuksur ja kaasomanik, varem olnud ehitaja ja krupjee.
• Pere: vallaline.
• Hobid: teater, kino, kõikvõimalik harrastussport, näiteks lumelauasõit.
• Elu moto: kuniks elu.
arvamus
Liina Mõts
Töökaaslane Ilu Planeedis, kosmeetik
Alar on alati hästi rõõmsameelne ja positiivne. Paljud käivad lihtsalt selle pärast Alari juures, et siin saab nalja. Temaga pole kunagi igav.
Oma klientidele tuleb ta alati vastu, mis siis, et tal on juba kolm klienti kella viiesele ajale pandud. Ta ei saada kedagi tagasi.
Ainult käskida ja sundida ei saa Alarit. Siis ta läheb närvi ja hakkab mossitama.