Vahur Kalmre: hullud naised

Vahur Kalmre. Foto: .

Panin selle pealkirja juba siis mõttes ära, kui lugesin eelmisel aastal kahe naise, Rael Arteli ja Kaisa Eiche manifesti Tartu kunstikuu ülevõtmisest.

Lühidalt ja ehk utreeritultki võiks selle kokku võtta umbes nii: kõik see, mis on kunstikuu sildi all varem siin linnas tehtud, on omade vahel nokitsemine, kuid meie tahame «sabast kinni saada rahvusvahelise kaasaegse kunstiskeene tegemistel».

Hullud naised, mõtlesin. Öelda, et kõik varasem on – pehmelt öeldes – olnud nagu olnud, nüüd alles tuleme meie ja teeme... 

Sinnani oli kohaliku kunstikuu korraldamine käinud justkui graafiku alusel mööda Tartu kunstiinstitutsioone. Mõnikord tehti seda huvitavamalt, mõnikord igavamalt, kuid väga erilist tähelepanu väljaspool kunstiinstitutsioone see kuu kahjuks ei pälvinud. Oli lihtsalt üks üritus kümnete teiste samasuguste kõrval. Linn ei erutunud.

Mõtlesin juba siis, aga ei söandanud välja öelda: ürituste vähesuse üle me siin Tartus küll väga kurta ei saa, niisugune festival aga tõuseks teistest üritustest esile ning saaks põnev ja räägitav olla ainult siis, kui suudaksime Tartusse tuua mõne maailmanime.

Justkui seda tõestavalt tegi ja teeb üks teine festival Tartus, kirjandusfestival Prima Vista. Nende 2009. aasta festivali tõmbenumber oli maailmamees Umberto Eco, 2010. aastal Venemaa kirjanik Dmitri Bõkov, 2011. aastal aga vene keeles kirjutav Iisraeli päritolu kirjanik Dina Rubina ja Inglismaa punkpoeet John Cooper Clarke.

Kindlasti ei tähenda see, et piisab ühe maailmanime kohalesaamisest ning kõik on tehtud ja muule enam nii väga auru kulutama ei peagi. Kindlasti mitte. Küll aga teeb just maailmanimi tavapärase ürituse erilisemaks, huvitavamaks ja kindlasti ka räägitavamaks, mis ei ole sugugi vähetähtis.

Ehk nagu võis välja lugeda Rael Arteli ja Kaisa Eiche aastatagusest mõtteedendusest: oma naba imetlemine on küll vahva ja eneserahulolu pakkuv, kuid see ei tõsta meid iseendast kõrgemale.

Just sellelaadse soovi – tõusta iseendast kõrgemale – puudumine, tundub mulle, on pahatihti saanud meile saatuslikuks ning pannud Tartule külge provintsi igavese sildi. Provints oleme ja selleks jääme nagunii, aga miks mitte aeg-ajalt sellesse uskujaid ja uppujaid ehmatada.

Sedasama eelmist lõiku võiks soovitada lugeda ka korvpallihuvilistel, kes iga hooaja alguses, keskel ja lõpus lõppematult kurdavad, miks küll on vaja meil siia osta välismaa mängijaid. Omadega oleks ju omasem. Kodusem.

Ainult sel ühel põhjusel: välismaa mängijad aitavad meil tõusta endast kõrgemale, kuhu me ilma nendeta ei küüni. Mina ei ole küll rahul, et Tartu korvpallimeeskond – aga tema asemele võib kirjutada julgelt ka mõne teise kultuuriinstitutsiooni – rahuldub võitudega Kohila või Rapla või isegi Liep ja meeskonna üle ning lihtsalt loobub vabatahtlikult enda mõõtmisest Euroopa tasemega.

Eelmisel aastal Rael Artel ja Kaisa Eiche lubasid, sel aastal on nad jõudnud teoni: Tartusse on toodud maailmanime Marina Abramovii loomingu näitus. Nagu aga ajaleht kirjutas, Abramovi ise Tartusse siiski ei jõua.

Kahju, nii jääb vähemalt pool erilisusest ikkagi kätte saamata. Ajaleheinfo järgi olevat ta väga hõivatud oma suure näituse ettevalmistusega Moskvas, pealegi on meie linna ja muu maailma vahel nigel lennuühendus.

Näete, kõik on omavahel seotud.
Hullud naised on Tartule kasulikud, kuid ainuüksi nendest võib jääda väheks. See aga on järgmine teema ning selle jaoks võiks juba ette panna mõttes pealkirja «Hääbuv Tartu».