Karin Bachmann: kingitused nõrkadele ehk miinusest plussiks

Karin Bachmann Foto: Margus Ansu / Postimees

Ehk siis lugu sellest, kuidas asjad vahel näivad olevat ühtmoodi, aga tegelikult on hoopis teistmoodi. Kõige tüütumad kinkijad on alati need, kes kingitust üle andes sõrmed asja serva löövad ja kingisaajale loengu peavad, kuidas tuleks kingitusega edaspidi ümber käia.

Tavaliselt tulevad nad hiljem pisteliselt kingituse seisukorda kontrollima ja virisevad, kui on kulumise märke või on kingisaaja olnud loominguline ning leidnud omaenda viisi asja mõnusaks kasutamiseks. Sellised kingitused muutuvad lõpuks koormaks ja sügav südamesoov on neist vabaneda.

Tartus Lubja tänaval asub linnale kuuluv sotsiaalelamu koos kodutute inimeste varjupaigaga. Elasin mõni aeg selle läheduses ning õppisin sealse rahva eluolu seepärast üsna lähedalt tundma.

Kui harjuda ära, et jalutu mees vinnab end käte jõul üle tänava surnuaeda või et maja hoovis pikutavad madratsitel määramatus eas ja määramatut sugu inimesed ning et tihtipeale on nad napsis, ei erine sealsed inimesed meist, n-ö sotsiaalidest.

Neil on oma päevakava ja rutiin, käimised ja istumised. Tavaline rahvas – ei oska neid liiga palju kehvemaks pidada mehest, kel uhke maja, kes viina ei võta, kuid karjub naise ja koera peale ülepäeva, nii et tänav kajab.

Esimene mulje

Hiljuti läbis sotsiaalelamu vinge remondi. Kõik vahetati välja, tehti uueks, paremaks. Muu hulgas pandi alumistele akendele paksud trellid, krundile tõmmati ümber teravate ogadega okastraadilik traataed, muld künti üles ning muru asemel külvati ilmselt maltsa, sest muud seal juba mitu kuud ei kasva, seegi hõre.

Nii maja kui aed ütleb selgelt ja valjult: siin elavad kõige kehvemad, kurjategijad, ohtlikud inimesed.
Neid tuleb ühiskonnast isoleerida, et nad oma teisitiolekust kunagi ei toibuks. Ja ühiskond karjub aia tagant vastu: ärgu olgu teil asja siia, korralike ja õilsate juurde, ja ärge te mõtelge kunagi meiesuguseks saada! Püsige aia taga vakka ning olge tänulikud sellegi eest.

Tegelikkus. Vestlusest sotsiaalala tundva inimesega selgus, et trellidega ei kaitsta väljaspool aeda olijaid, vaid vastupidi. Paljud inimesed, kes sotsiaalmajja elama tulevad, pärinevad vanglast ja selleks, et «vana elu» neid kätte ei saaks, on trellid ainukene vahend.

Seega kaitseb ja aitab trellvõre neil inimestel hoopis tavaellu tagasi pöörduda, mitte ei sulge neid oma kinnisesse süsteemi.

Samas oskaks hea arhitekt kindlasti mõelda välja ka aknatrellikombinatsiooni, mis oleks nii funktsionaalne kui ka ebavanglalik. Kui ei teata, mismoodi lood on, paistab välja ikkagi see, mida trell tavaliselt tähendab – et seal taga on oht, mitte vastupidi. Trell kui sümbol istub inimeses väga kindlalt sees ja see olekski olnud koht, kus seda veendumust nutika pisiarhitektuuriga murda.

Teine mulje

Seda, et keskkond meid mõjutab ja meie omakorda teda, ei ole vaja kellelegi tõestada. Mõnes linnas ja kohas on hea olla, mõnes halb; katkise aknaklaasi või pargipingi kõrvale tekib kiiresti teine samasugune ning soditud seinale on kergem kirjutada kui puhtale.

Ilu mõjutab igaüht, ka kõige paadunumat. Ideaalne vorm, värv, kujund äratab mõtteid, tundeid, unistusi – ja aitab seeläbi paremaks inimeseks saada.

Just seetõttu tegeldakse kas või värvipsühholoogia reeglite eriti hoolsa järgimisega  vanglates, lastekodudes ja haiglates. Sest seal on tavaolukorrast erinevad inimesed, kes vajavad tervenemiseks tugevamat «survet» igast kandist. Mõistagi on terviklikud kompositsioonid vajalikud igaühele, kuid eriti olulised hapra närvikavaga inimesele.

Võib leida hulgi näiteid teistest riikidest, kus just kehvematele tehakse kõige paremini. Keskkonnas, kus kõik, nii asjad kui mõtted nende taga, on rõhutatult odav, kus inimene pole niigi palju väärt, et aeda mõni puu või põõsas istutada, ongi tal varsti kõigest ükskõik. Ja kui on ükskõik, siis lõhud ükskõikselt seda kõike ega kummardu kunagi millegi parandamiseks.

Suurema emotsionaalse panustamise korral maksaks maja mitu korda vähem, st rahaline investeering väheneks, kuid emotsionaalne suureneks, mille tulemusena oleks vähem kiiskavat plasti, kuid võib-olla rohkem neid, kes ise sooviksid oma maja eest hoolt kanda.

Tegelikkus. Hea elukeskkond on ülioluline ja võimaluste piirides on seda sotsiaalmaja elanikele ka jagatud. Odavad lahendused tulenevad seda valdkonda kimbutavast pidevast rahapuudusest, mitte soovimatusest neile inimestele parimat pakkuda.

Muidugi võib ette heita kõnealuse rekonstrueeritud hoone projekteerija suutmatust raamidest veidi väljapoole mõelda, kuid paraku saab enamasti odavalt ka igas mõttes odava lahenduse. Sellisel puhul tasuks siis juba vindi päris üle keerata ning palgata tööle pooleldi vabatahtlikud, kes panustaksid nutikatesse, kas või taaskasutuslahendustesse.

Kolmas mulje

Üks aspekt sotsiaalmaja hoovi puhul on ametnike kahepalgelisus. Igasuguselt eraehitajalt nõutakse viivitamatult koos hoone valmimisega ka haljastuse kordategemist ning selline jube ogadega aed kästaks viivitamata maha võtta, sest see rikkuvat linna ilmet.

Rikubki. Aga tundub, et kehvadele käib küll. Sellise käitumisega sülitatakse pähe ka piirkonna teistele inimestele, kes peavad seda jubedust iga päev vaatama.

Tegelikkus. Kui läksin sotsiaalmaja hoovi pildistama, olid sinna nagu nõiaväel ilmunud kiiged, liivakast, põõsad-puud, isegi korvpallirõngas ja pingid. Kõik näeb välja tagasihoidlik, kuid on olemas. Küllap meeldib see ka elanikele, kelle kodutunne peaks koduaeda tekkinud toreduse mõjul kosuma küll.

Hoovi maastikuarhitektuursele lahendusele võib ette heita igavust ja tavapärasust, kuid küllap on siingi jäädud eelarve piiridesse ja kataloogilahendused on mõistagi standardiseerituse jm bürokraatia koha pealt mugavamad. Samas on tehtu kasutatav ja õitsvad põõsad ilusad nagunii, nii et loodetavasti kompenseerib elanike siiras rõõm loodu üle ehitatu tavalisuse. Hoonet piirav aed on endiselt jube, aga ehk kasvavad põõsad sellest lõpuks üle.

Tartu koduta loomade varjupaika sattujad on enamasti meeldivalt üllatunud, kui ilus on loomi ümbritsev keskkond – ei olegi hall, mustade võredega, hooldamata ega räämas. Üsna nappide vahenditega on töötajad loonud meeldiva paiga, kus inimene saab end hästi tunda.

Koeral on loomulikult lilledest ükskõik, kuid külastajate ja töötajate rahulolu ning rõõmus meel (mida tekitab suuresti läbimõeldud, südamega ehitatud aed) mõjub ka loomadele, kes inimeste «rõõmumolekule» lõhnast aimavad. Kokkuvõttes valitseb varjupaigas muhe ja rahulik meeleolu.

Kui lisaks võredele investeeritakse ka emotsioonidesse, saab alati hea tulemuse. Inimeste varjupaiga odavatest lahendustest hoolimata tekib loodetavasti sealgi varjupaigalistele tore koht.

Algselt vinguva ja pahandava arvamusloo lõpus tuleb tõdeda, et hoolitakse meil küll nõrgematest ja pealtpaista kahe otsaga kingitus on tegelikult vist täitsa südamest tulnud.