/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)
/nginx/o/2011/09/13/748618t1h833d.jpg)
Tartu võõrustab selle töönädala lõpuni Dorpati konverentsikeskuses füüsikalise orgaanilise keemia sümpoosioni, kus osaleb 16 riigi teadlasi kümnetest ülikoolidest ja instituutidest.
Tartu võõrustab tippkeemikuid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna dekaan, keemilise füüsika professor Peeter Burk, millele on see keemia haru praegu keskendunud?
Reaktsioonimehhanismide uurimisele. Uuritakse, millistest elementaarsammudest koosneb üks või teine keerulisem keemiline reaktsioon. Veel on tulipunktis keemilise sideme omadused, fotokeemia ehk valguse mõju reaktsioonidele ja muud orgaaniliste molekulide struktuuriga seonduvad küsimused.
Saadud tulemused leiavad kasutamist sünteesimeetodite ja teiste keemiatööstuse protsesside optimeerimisel, ainete omaduste ennustamisel ja disainil.
Palun nimetage tartlaste viimaseid suuri saavutusi füüsikalise orgaanilise keemia vallas.
Tähtsamatest võiks nimetada akadeemik Ilmar Koppeli juhitud uurimisrühma töid uute ülitugevate hapete ja aluste disaini vallas, mis on kindlasti teedrajavad kogu maailmas.
Sellised nn superhapped ja -alused on perspektiivsed paljude keemiliste reaktsioonide katalüsaatoritena. Näiteks on võimalik superhappe toimel lahustada parafiini. Samamoodi toimub ka nafta pikkade süsivesinikmolekulide lõhkumine väiksemateks nafta krakkimisel.
163 aastat tagasi sünteesisid Saksa keemikud äädikhappe. Kui laseksite fantaasial lennata, siis millise vapustava läbimurdeni võiks inimkond jõuda meie eluajal tänu füüsikalisele orgaanilisele keemiale?
Üheks selliseks pühaks graaliks on keemikutele sünteesimeetodite loomine, mis oleksid sama kiired ja annaksid ainult soovitud produkti nagu elusrakus või -organismis toimuvad reaktsioonid.
Sellised kõrvalsaadustevabad reaktsioonid võimaldaksid mitte ainult efektiivsemalt ära kasutada toorainet, vaid ka oluliselt vähendada keskkonna saastumist.
Teise võimaliku väljundina näen ma nõndanimetatud nanorobotite ehk suuremat sorti molekulide loomist, mis oleksid võimelised näiteks inimkehas üles otsima vähirakke ja neid hävitama, kahjustamata terveid rakke.