Vastukaja: me kõik viime taarat

Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees

Eestis jõuab ringlusse tagasi enam kui 90 protsenti pandi all plastpakenditest ning 80 protsenti klaaspudelitest. Oleme nende tagastusnäitajatega võrdväärsed Euroopa edukaimate taaskasutajatega. Tartu maakonnas on tagastus väga aktiivne – Tartu linna ja maakonna elanikud tõid piirkonna 132 tagastuspunkti möödunud aastal ligi 26 miljonit pandipakendit.

Mõned arvamusavaldajad on meedias leidnud, justkui koguks ja viiks taarat vaid keerulisema elusaatusega inimesed. Samad arvajad on nimetanud end usinaks tagastajaks. Siin on vastuolu. Julgen kinnitada, et taaraga elatist teenivate inimeste hulk ei ole Eestis esikohal, tavaline taara tagastaja on ikkagi inimene meie seast, mitte marginaalne isik. Eesti inimesele läheb keskkond korda ning taara väärtus on juba arvestatav. Me kõik viime taarat.

Selgelt lükkas väite keerulise elusaatusega inimestest kui püsiklientidest ümber tänavu mais alanud heategevuskampaania «Aitan lapsi» – vähekindlustatud lastele teatripiletite ostmiseks on pandiraha annetanud ligi 20 000 inimest, neist üle 3300 Tartumaal.

Seega pole taaraautomaadi juures seistes mingit põhjust tunda võltshäbi, vastupidi – taarat kogudes ja tagastades käitute nii nagu enamus ning olete eeskujuks prügi sortimist vältivale vähemusele.

Samas nõustun mõningase nurinaga tagastuspunktide kvaliteedi kohta. Varasematel aastatel tegid nii meile kui tarbijale muret probleemsed pakendid ja ebakvaliteetsed triipkoodid, mida masinad keeldusid lugemast. Mõistetavalt saab masin lugeda vaid seda, mis on talle sisestatud, seega polnud probleem masinates, vaid osa pakendiettevõtjate paigaldatud kõikuva kvaliteediga triipkoodides.

Oleme tihendanud koostööd tootjate/maaletoojatega, kehtestades reeglid pakendite etikettidele, ning reageerinud rangelt igale eksimusele. Tootjal pole õigust tarbijat eksitada ja pakkuda ebakvaliteetset toodet, mille osa on ju ka korrektne etikett pakendil.

Samuti on viimastel aastatel järjekindlalt tõusnud tagastusprotsent. Viimase kuue aastaga on kokku kogutud 1,1 miljardit ühekordse kasutusega joogipakendit. Aastas tuleb tagasi keskmiselt üle 210 miljoni pandipakendi.

Sel suvel tõstsime pandipakendi tagastushinda, mis oli viimasel kuuel aastal püsinud sama. Kuni pooleliitrise plastpakendi senine kolmesendine tagatisraha asendus nelja sendiga, üle pooleliitriste plastpakendite ning kõigi klaasist ja metallist joogipakendite tagatisraha suurenes kuuelt eurosendilt kaheksale.

Kui probleeme otsida, nimetan kõigepealt tagastuspunktide puhtust. Jaekaupmehed pingutavad puhtuse nimel, kuid tõsi, kaubanduskettide lõikes erineva tõhususega. Eesti Pandipakendil pole otsest võimalust poodide järelevalveks ja veel vähem sanktsioonideks, pigem on meil mõningad võimalused nende motiveerimiseks. Ühe võimalusena kaalume parimate tagastuspunktide esiletõstmist ja boonussüsteemi ning pole ka võimatu, et eeskujulikud ja puhtad tagastuspunktid hakkavad tulevikus saama pakendite kogumise eest suuremat hüvitist.

Kui poe tagastuspunkt on räpane, valib klient teise poe. See paneb kaupmehe mõtlema, tagastusele lisaks võib ta kaotada ka käibes. Asi on suhtumises klienti – kaupmees, kes suhtub klienti samaväärse austusega nii tagastuspunktis kui kassas või lettide vahel, on saanud omale lojaalsed kliendid.


Ning viimaks. Tarbija saab ka ise puhtuse eest hea seista. Ebameeldiv lõhn tuleb ju mustadest pakenditest. Enne tagastuspunkti minekut peaks pudelid ka tühjaks kallama ning klaaspakenditelt korgi võtma.
Viisakas tarbija hoiab korda ka tagastuspunktis. Paraku pole harvad juhud, kui poemüüja on tagastuspunkti kliendiala piinlikult läikima löönud, aga juba tunni aja pärast valitseb seal korralagedus, sest mõni tagastaja on tagastuspunkti kliendiala segi ajanud prügimäega.

Eesti inimesed on usinad pakenditagastajad. Jaekaupmehed on seda mõistnud ning enamik neist hoiab ka tagastuspunkti laitmatus korras, sest on mõistnud selle otsest seost kliendi lojaalsusega.