Mari-Liis Pintson: lapse sünd planeeri lasteaiakoha saamise järgi!

Mari-Liis Pintson.. Foto: Priit Mürk.

Lause «Tartus pole piisavalt lasteaiakohti» on nüüdseks muutunud juba nii kulunud tõdemuseks, et probleemile lahenduse leidmine näib lausa lootusetu.
 

Aktiivsete lapsevanemate juulikuine allkirjakogumine on küll raputanud linnavalitsuse taas teemaga tegelema, ent seni välja pakutud lahenduskäigud olukorrale kiiret leevendust ei too. Kuid vanemad, kes peavad tööturule naasma nüüd ja kohe, on väga raskete valikute ees.

Mina näiteks ei tea, kas minu lapsel on õhkõrngi lootus järgmise aasta sügisel, kolmeaastasena, lasteaiakoht saada. Või ülejärgmisel sügisel nelja-aastasena? Kui kohta ei ole, siis ei ole ka minul võimalik lapsehoolduspuhkuse lõppedes tööle tagasi minna ja pean oma töökohast loobuma.

Tartu lasteaiajärjekorras on minu lapse järel samas vanuserühmas veel 569 last, kes 2012. aastaks lasteaiakohta ootavad. Mõelge, kui palju peresid! Peresid, kes ei saa teha tulevikuplaane ja kes võivad pelgalt seetõttu, et Tartu linnal ei ole nende lapsele pakkuda aiakohta, sattuda raskesse majanduslikku olukorda.

Neid peresid ei lohuta, et linn hakkab uusi lasteaedu ehitama 2014. aastal. Kui hakkab.

Abitu rabelemine

Selge, et üleöö 1400 puuduolevat lasteaiakohta ei leia. Ent linna korraldatud ümarlauas välja pakutud võimalus rühmi suurendada tuleks juba eos maha matta.

Praegugi on rühmades ebamõistlikult palju lapsi. Kujutage ette, mis toimub kaheaastase lapse peas, kui ta viiakse esimest korda lasteaeda. Ta peab ilma emata veetma täispika tööpäeva koos 15 võõra lapsega, kes kõik on kohkunud, mõned nutavad. Ja nendega peab toime tulema üks õpetaja ja abiõpetaja.

Veel hullem on olukord aiarühmades, kus on koguni 24 last! Linnavalitsus ütleb küll, et kõik kohad ei ole kogu aeg täidetud ja tegelikult käib kohal umbes 70 protsenti lastest. Ent nii suure protsendi ongi osaliselt põhjustanud tuubil rühmad.

Lapsevanemad teavad, et lasteaias kulgeb elu valsirütmis: nädal aias, kaks nädalat haige lapsega kodus. Sest liialt suures kollektiivis jäävad lapsed liialt tihti haigeks. Väiksemate rühmadega erahoidudes püsivad nad tervemad.

Ka ümarlauas välja käidud mõte lasteaedade varjualused rühmaruumideks ehitada näib pigem abitu rabelemise kui mõistusega lahenduste otsimisena.

Pigem peaks linnavalitsus võtma eesmärgiks praeguste rühmade vähendamise. Kindlasti aga mitte suurendamise, sest olgem ausad, nõukaaegsete lasteaiahoonete pisikesed rühmaruumid lihtsalt ei võimalda sinna rohkem lapsi mahutada.

Isegi kui kõik lapsed korraga kohal ei käi, peab igaühel olema oma kapp, koht söögilauas ja magamisase. Minge vaadake praeguste rühmaruumide eesruume – kas sinna oleks võimalik paigutada veel neli lisakappi?
Abi erasektorist

Mis siis oleks kiire lahendus? Toetan 85 lapsevanema allkirjaga linnapeale saadetud pöördumist, kus soovitakse võrdsustada eralasteaedade ja -hoidude kohatasu munitsipaallasteaia kohatasuga. See tähendaks, et linn peaks lapsehoiuteenuse osutajaid senisest rohkem toetama.

Ja kui tõesti ei ole võimalik tagada, et erahoius poleks lapsevanema osalustasu suurem kui munitsipaallasteaias (praegu kohati lausa kümme korda suurem – 22,24 eurot versus 255 eurot), siis tuleks vähemalt praegune süsteem ühtlustada, mitte toetada käputäit eralasteaedu palju suuremas mahus kui ülejäänuid.

Kust peaks linn selleks raha leidma? Teeme kiire arvutuse.

Kui Eesti keskmist palka teeniv ema leiaks lapsele hoiuvõimaluse ja naaseks tööle, teeniks ta linnale maksudena tagasi veidi alla saja euro kuus. Lahutame lastehoiuteenuse maksumusest munitsipaallasteaias linna makstava pearaha (sõimerühmas keskmiselt veidi alla 2000 euro lapse kohta aastas, 163 eurot kuus) ja enam ei tundugi eraettevõtja toetamine nii kulukas.

1. augusti Tartu Postimehes soovitas Tartu haridusvaldkonna abilinnapea Tiia Teppan neil vanemail, kes ei saa lubada endale lapsehoiuteenuse eest maksmist, pöörduda linna sotsiaalabiosakonna poole.

Vähe sellest, et see väide on täiesti küündimatu, on see ka paljudele lapsevanematele solvav. Eralasteaed või -hoid pole enamiku lapsevanemate vaba valik ega tähenda, et need vanemad rahas suplevad. See on sundolukord.

Või tähendab abilinnapea soovitus seda, et sotsiaalabiosakonnast on tõesti võimalik saada toetust eralasteaia koha eest tasumiseks? Vaevalt.

Noorematel eelis

Kogu lasteaiakohtade temaatika on Tartus niivõrd suures sasipuntras, et selle lahtiharutamiseks ei piisa ka erilehe väljaandmisest. Nii tean jaburaid näiteid, kus paarid planeerivad täiesti tõsimeelselt lapse sünni oktoobrikuusse, et neil oleks kindlalt võimalik saada lasteaiakoht.

Miks üldse hakatakse aiakohti jagama esmalt oktoobrikuus sündinud lastele? On ju ebaloogiline, et aasta ja üheksakuune laps sai sellest sügisest lasteaeda, kahe aasta ja kahekuune (kes pandi järjekorda neljapäevaselt) aga mitte.

Samamoodi ei saa ma aru, miks on praegune lasteaiajärjekorra süsteem nii segane, et aiakoha saamisest teavitatakse vanemat ehk vaid paar kuud ette. Kui siis selgub, et oled kohast ilma jäänud, on ka hilja hakata eralasteaias kohta otsima – ka seal on kõik kohad vähemalt pool aastat ette broneeritud.

Ometi on enamik lapsi lasteaiajärjekorras juba mõnepäevaselt ja seega peaks olema ametnikel võimalik vägagi operatiivselt välja arvutada, mis aastal kellelegi koht eraldatakse.

Ehkki moe poolest läbipaistev, tekitab praegune arusaamatu süsteem ikkagi kahtlusi, kas kohtade jagamine käib tõepoolest võrdsetel alustel. Nii räägivad lapsevanemad omavahel ikka ja jälle tuttavatest, kes ametlikust kohast ilma jäädes on läinud lasteaia juhataja juurde lärmi lööma ja nagu imeväel lapse päevapealt aeda saanud.

Seega on linnavalitsusel lasteaiakohtade tagamisel vaja kiirkorras lahendada mitu ülesannet: kiire leevendusena erahoidude suurem toetamine, nüüd ja kohe pikemaajalisteks tegevusteks tagatiste leidmine ning lasteaiajärjekordade süsteemi arusaadavaks ja loogiliseks tegemine.