Virvissaare soosaar asub nelja-viie kilomeetri kaugusel Meerapalust läänes Pedaspää soos, Peipsi järve Pedaspää lahe ääres. Saart ühendab Meerapaluga kitsas sootee, kus üks auk ajab teist taga. Vesistel kevadetel muutub Virvissaare tõeliseks saareks, kuhu pääseb vaid paadiga. Viimati oli nii 2010. aastal.
Meeksi vald lükkab talvel ka Virvissaarele viiva tee lumest lahti. «Talvel on tee veel kitsam, autouksi lahti teha ei saa,» räägib Meeksi vallavanem Aleksandr Suvorov.
Virvissaarel olid vanasti Pedaspää ja Meerapalu rahva põllulapid ning heinamaad, annab saare ajaloost aimu Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) välja antud raamat «Tartumaa pärandkultuurist».
1932. aastal müüs Kastre mõisnik Virvissaarel talude rajamiseks põllu- ja heinamaa ära, soomaa andis ta pealekauba. Pedaspäält läks tol aastal Virvissaarele neli meest peredega: Eduard Zovo, Jaan Padar, Bernhard Vares ja Voldemar Lukk.
Mehed võtsid Pedaspäält kaasa hooned, mis oli võimalik uues kohas jälle kokku panna. Taluhooned on Virvissaarel ühetüübilised: põhiliselt elamu, ühe katuse all olev rehetare ja
-küün, ait, saun, laut ja küün. Hooned on pealtnäha hästi säilinud.
Igal talul oli Pätsu-ajal oma kanaliga sadam kalapüügiks, sest põhilise sissetuleku andis järv. Nüüdki on Virvissaare põliselanikul Juhan Zovol ja tema pojal Kaiusel lahe ääres väike sadamakoht.
«Üks kinnisvarategelinski ütles mulle, et Virvissaarel maksavad kohad kallist hinda,» ütleb Juhan Zovo. «Ega see pole siis majade ja metsiku looduse pärast! See on sellepärast, et Pedaspää laht on Peipsi ainus tormivaba laht.»
Vallavanemale paneb ta südamele, et tee äärest on vaja suur võsa maha võtta. Vallavanem selgitab, et see pole nii lihtne, nagu paistab, sest Virvissaarele viiv tee kuulub suuresti RMK-le. «Brüsselis raha küll, vaja projekt teha ja ongi võsa maas,» teab Juhan Zovo lihtsat nõu.