Selles justkui ilma ääre peal olevas kohas pole kunagi olnud poodi, kooli, rahvamaja ega arsti. Aga inimesed on seal elanud varsti pea sajandi ja mõni neist püsib oma kodus nüüdki nagu raudnael.
Soosaarel elab kolm meest ja üks naine
13. september 2011, 00:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selline koht on Virvissaare soosaar, Meeksi valla põhjapoolseim asustatud paik, kuhu viiva väga aukliku tee järgi võiks arvata, et seal nüüd küll keegi ei ela.
«Aadu on seal kogu aeg, Juhan peaks kah kodus olema,» kinnitab aga teejuht, Meerapalu mees Maidu Solna.
Tee peal räägib jutukas teejuht, et tema kodukanti on jäänud elama viimased mohikaanlased.
«Mis siin imestada – Meerapalus ei ole kooli, ei ole poodi. Kauplusauto käib kaks korda nädalas, kaup on kallis. Kalureid on ainult mõni, kala on kah vähe,» pajatab ta. «Vanasti oli Meerapalus nii palju rahvast, et kui tuli esinema Hiina tsirkus, siis ei mahtunud rahvas rahvamajja ära. Öeldakse, et hakake ettevõtjaks. Aga kellele me oma teenust müüme? Seda metsikut loodust käib siin vaatamas ju ainult mõni fanatt.»
Tee viib mööda «vanadusest ära surnud» Sannamehe Ella tühjast elamisest. Järgmises majas elavad Heldur ja Viive Klii-mak, kes on suure tõenäosusega soos jõhvikal, mida samuti pole enam nii palju nagu vanasti. Pooleteise kilomeetri pärast on Ummasaarel tee ääres jälle tühi maja, kus elas kadunud Ilus Meinart, kohalik luuletaja.
Ainult neli talu
Siis tuleb tükk maad tühja maad. Virvissaare jääb Meerapalust pea viie kilomeetri kaugusele. Kaks esimest talu on vaiksed, tagapool tuleb ühe maja korstnast aga suitsu. «Keedan just suppi,» teatab õue vee järele tulnud Edesaare talu peremees Juhan Zovo.
Peremees laseb supil rahus oodata ja räägib, et on Virvis-saarel elanud kogu elu ehk 79 aastat. «Siia koliti 1932. aastal ja siis ma siin sündisin,» täpsustab ta. «Meil oli talus kolm hektarit künnimaad, neli lehma, kümmekond lammast, hobune ja alati vähemalt kaks siga. Isa oli kalur, see oli ta põhitöö.»
Kui Juhan Zovo esimesse klassi läks, hakkas ta isal järvel abiks käima, kümneaastaselt oli poiss juba täitsa kalamees. Kalurina ta 60 aastat töötaski, mõne aasta pidas Mehikoorma kolhoosis ka osakonnajuhataja ja kalapüügiinseneri ametit.
Juhan ja tema koolmeistrist abikaasa Tiiu Zovo kasvatasid Virvissaarel üles neli last, kes on nüüd kenasti järje peal: Jaanus tegeleb pealinnas rahvusvahelise mereohutusega, geeniteadlane Kairit kaitses Šveitsis Bernis doktorikraadi, Lemmi peab suurt talu ja Kaius on kalamees.
Virvissaare rahvast tunneb Juhan Zovo läbi ja lõhki. Tõtt-öelda polegi eriti palju, keda tunda: Zovode kõrval Randtalu talus elasid Lukud, aga praegu neid seal pole.
«Nüüd on seal Luku Olevi kauged sugulased,» räägib Juhan Zovo. «Nad emigreerusid Praagalt, kasvatavad siin kitsi.» Mäe talus on Aadu ehk Adolf Vares, Padarite koha ära ostnud mees leidis kaugemalt naise ja läks tema juurde. Ja ongi kõik.
Peremees kutsub sisse ja paneb suure teleka mängima. «Ma kohe demonstreerin, et siin on digilevi,» naerab ta. On ka korralik mobiililevi. Millal elekter Virvissaarele jõudis, Juhan Zovo täpselt ei mäleta, see võis olla 1980. aastate alguses.
«Või jumal, missugune asjaajamine see oli,» meenutab ta. «Naabrimees oli siis tähtsal kohal ja aitas, muidu poleks saanudki. Sõtkusin linttraktoriga sood, et saaks liini vedada.»
Lõuna on käes ja supp ootab keetmist. Pliidi alla uut tuld tehes ütleb Juhan Zovo, et talveks ta sel aastal Virvissaarele ei jää, ta talvitub oma Tiiuga Meerapalus, endises koolimajas olevas korteris. «Näe, siin pole köögis põrandatki, vammi lõi sisse,» ütleb peremees. «Jätan tänavu nii, nagu on, las tuuldub. Põrand on tuleva aasta projekt.»
Kus ta siis igav on?!
Nii et tegemist tal Virvissaares jätkub. Ka veidi eemal asuva Mäe talu peremees Adolf Vares ei kaeba igavuse üle.
«Kus ta siis igav saab olla,» naerab kuuri all paadi putitamise pooleli jätnud Adolf Vares. «Päike hakkab alla minema, kõik tööd veel tegemata!»
Adolf Vares elas 35 aastat Pärnus ja töötas seal kalluri peal. Pensile jäädes tuli ta oma lapsepõlvekoju tagasi ja nüüd läheb tal seal juba 21. aasta. Ka üksinduse üle Adolf Vares ei kaeba – Mehikoormas elav poeg Rain toob isale poekraami koju kätte, kohe jõuab Virvissaarde kuremarju korjama Adolfi abikaasa, kes koos tütrega hoiab Pärnu elamist joone peal.
Heatujuline peremees müristab muudkui naerda ja ütleb, et ega nad Juhaniga mingid vanamehed ole, neil jaksu veel küll. «Mina olen alles kaheksakümmend,» teatab ta. «Juhan on minust kaks kuud noorem, ta ju lausa poja.»
Adolf Vares läheb tagasi paati kõpitsema, sest ta tahab väga kas või ühe öö sellega jälle vee peal olla. Meeksi vallavanem Aleksandr Suvorov kutsub teda Meerapallu külakoosolekule. «Ei tea, kas leian aega,» kahtleb Adolf Vares.
Kahtlane jah. Virvissaarel lihtsalt tahaks mobiili järve visata ja rahulikult omaette tuksuda.