/nginx/o/2009/11/01/259198t1ha062.jpg)
Korteriühistutega seonduv on eakaile muutunud õudusunenäoks. Eriti kurb kipub olukord olema neis ühistuis, kus ühistu haldamisega ei tegele oma maja elanikest moodustatud juhatus, vaid selleks on palgatud haldusfirma. Enamasti on haldusfirma kui äriühingu soov iga hinna eest ühistult rohkem raha saada, seejuures võimalikult vähe teenuseid osutades.
Kui ühistu liikmed usaldavad saadud kommunaalteenuste eest raha kogumise õiguse enamasti haldusfirmale, on probleemid kerged tekkima: esitatud arvete õigsust kontrollida on väga raske, et mitte öelda võimatu. Lood haldusfirmadest, kes põhjendatud kahtluste tekkides keelduvad ühistuile välja andmast raamatupidamisdokumente, on korduvalt jõudnud ka ajakirjandusse.
Eelistagem juhatust
Omaenda kogemuse põhjal arvelduse valdkonnas ning eakaaslastega suheldes olen jõudnud järeldusele, et kõige mõistlikum on kommunaalteenuste eest tasumist arveldada ühistu juhatuse kaudu ja osta raamatupidamisteenus sisse kompetentselt firmalt.
Tõsi, olenevalt juhtkonnast võib ka siin probleeme tekkida, ent idee tasandil peaks olema märgatavalt lihtsam vastust nõuda juhatuselt kui haldusfirmalt.
Igal ühistu liikmel peab olema võimalus tutvuda ühistu raamatupidamisega, kusjuures raamatupidamisdokumendid peavad olema koostatud piisavalt lihtsalt ja arusaadavalt, nii et ka eakal oleks lihtne mõista, kui suur arve kommunaalteenuse eest esitati ning kas see jagati ühistu liikmete vahel õiglaselt.
Tahaksin ka juhtida tähelepanu ühistutes sageli palju vaidlust tekitavale probleemile: kuidas esitada õiglaselt arveid teatud teenuste eest juhul, kui igas korteris ei ole vastavat mõõturit ja korteris elavate inimeste arv on küsitav.
Sellistel puhkudel tuleks lähtuda põhikirjast, mis annab enamasti võimaluse kohustada korteriomanikku ütlema ühistule, kui palju on tal korteris elanikke, ning vajaduse korral võimaldama ühistul seda ka kontrollida.
Sellega seoses kerkib omakorda üles korterite väljaüürimise teema. Nimelt oleks enam kui õiglane, kui korteriühistu seaks oma põhikirjas sisse kohustuse teavitada ühistut korteri väljaüürimisest. Ei ole eriline saladus, et vaid marginaalne osa üürileandjaist maksab saadavalt tulult riigile vajalikud maksud, korteriühistud saaksid astuda selle olukorra parandamisel suure sammu edas
Salakavalad laenud
Teine põletav probleemistik seondub laenudega. Haldusfirma kipub soosima ühistule suure laenu võtmist – ise vahendaja rollis olles on ta huvitatud võimalikult suure vahendustasu saamisest. Seega kiputakse ühistule jätma hooldatavast kinnisasjast tegelikele oludele mittevastav mulje.
Küllap nii mõnigi lugejaist on mõnelt healt tuttavalt kuulnud, kuidas tema kinnisvara hooldaja hinnangul «on maja tõsiselt varisemisohtlik», või ehk puutunud ka ise kokku sellega, kuidas haldusfirma on tema ühistule soovitanud tervet rida väidetavalt vältimatult vajalikke parandustöid. Dokumente, mis nn avariilist olukorda tõendaksid, aga ei soovita näidata.
Nii võtabki ühistu laenu. Mis aga kõige hullem – võib juhtuda, et laenu võtmine tuleb ühistu liikmele täieliku üllatusena.
Näiteks olen kuulnud kirjeldusi, kuidas juhatuse volitatud liige korjab ukselt uksele allkirju volitusele, millega allkirja andja justkui soovib, et teda esindaks üldkoosolekul hoopis juhatuse liige. Sageli ei vaevu eakas inimene uurima, milleks täpselt allkirja annab, ning üllatusena võib mõni kuu hiljem teada saada, kuidas ta justkui ise hääletas ühistule suure laenukohustuse võtmise poolt.
Arvan, et eakate ühistuliikmete huvisid silmas pidades oleks õiglane, kui ühistu seaks oma põhikirja nõude, et korteriomanik saab üldkoosolekule enda eest hääletama volitada vaid pereliiget või korterinaabrit, keda ta täielikult usaldab. Volitatud isiku peab kindlasti valima korteriomanik oma parima äranägemise järgi, mitte nii, et keegi teeb seda tema eest.
Värskelt värvitud fassaad ning kiiskavalt valged plastaknad võivad ju kaugelt vaadates silmale kenad olla, ent ei maksa unustada, et suur laen, mis mõnikord just selle suuruse pärast suhteliselt lühikeseks tähtajaks võetakse, kujutab endast väga ränka koormust eakaile ning noortele ja lastega peredele.
Ränk koormus
Võib tunduda, et iga kuu makstav sada eurot pole kuigi suur summa, ent kui mõelda, et pensionid jäävad 300 euro piirimaile, on tegemist väga suure kulutusega.
Lisaks laenule tuleb ju maksta ka igakuised kommunaalkulud, osta toitu ja ravimeid, paljudel juhtudel toetada pere nooremaid, töö kaotanud liikmeid. Leian, et laenu tuleks võtta ennekõike katuse remondiks ja küttesüsteemide renoveerimiseks, sageli populaarne akende vahetamine on suhteliselt teisejärguline.
Ka fassaadi remonti ei tohiks ette võtta kergekäeliselt – selle vajadust peaks suutma tõendada termoauditiga.
Kordan veel: idee tasandil on mõistagi tore, kui on võimalik remontida kõike ja korraga, ent arvestama peab ka ühistu vähem maksujõuliste liikmetega, kellele selliste kohustuste võtmine käiks selgelt üle jõu.
Samuti ei tohi inimene mõelda, et piisab, kui tema ise suudab järgmised kümme aastat laenu maksta, küsimata, kas ka naaber seina taga sama suudab.
Kõige selle pärast on eakad hirmul. Meie pensionid on väikesed, kõikvõimalikud hinnad aga üha tõusevad. Aina enam napib raha nii toidu kui ka hädavajalike ravimite ostmiseks. Kõige selle juures ei pane enam imestama lood pensionärist, kes enesele toiduks odavat koeratoitu ostab, sest reklaami põhjal on seal kõik vitamiinid sees.
Praeguses majanduslikus ebakindluses ei ole suurte laenude võtmine kellegi huvides (eriti puudutatud on noored pered ja eakad). Millises seisus on majandus aasta pärast, ei oska prognoosida ei praktikud ega teoreetikud. Seega enne mis tahes laenuotsuse langetamist – mõelge. Ja tõsiselt.