R, 31.03.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ilus rüü sobib kandja iseloomuga

Aime Jõgi
Ilus rüü sobib kandja iseloomuga
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Pidulik fuksialilla kleit ootab salongis üht noort daami, kes tellis selle saabuva pulmapeo tarvis, kus ta on külaline. «Me alustasime sinisest, sest tema ütles, et ta tahab väga sinist,» meenutab Laura Heiter. «Ja kui me olime kõik sinised toonid läbi proovinud ja leidnud, et sinine muudab mu kliendi külmaks ja kurvaks, siis valisime hoopis selle särtsaka.»
Pidulik fuksialilla kleit ootab salongis üht noort daami, kes tellis selle saabuva pulmapeo tarvis, kus ta on külaline. «Me alustasime sinisest, sest tema ütles, et ta tahab väga sinist,» meenutab Laura Heiter. «Ja kui me olime kõik sinised toonid läbi proovinud ja leidnud, et sinine muudab mu kliendi külmaks ja kurvaks, siis valisime hoopis selle särtsaka.» Foto: Margus Ansu

Laura Heiteri moesalongi kolm rätsepat vaatavad üksteisele otsa ja püüavad leida vastust küsimusele, mis võiks olla nende kunstniku Laura Heiteri kõige tüütum iseloomujoon. Vastus on: see, kui ta ütleb – ära lõika veel!

Rätsepad Terje Tern, Siiri Vägi ja Ene Lillemägi selgitavad, et niisugune lause lõikab nende kõrva olukorras, kus kangas on laual, nööpnõelad sees, kriidiga tõmmatud lõike piirjooned peal ja kellelgi kääridki juba peos. Ja siis ütleb Laura: «Ära lõika veel!»

Moelooja Laura Heiter võib vahel heitlik olla. Aga seda ei millegi muu kui sisemise kahtluse pärast, et ehk on tal kliendi huvides võimalik veelgi enam pingutada.

Laura Heiter tunnistab ise ka, et vahel läheb tal öösel uni pealt ära... Tepingu pärast! Et kas tepinguga või ilma (teping on rätsepakeelest tõlgituna kaunistusõmblus).

Hommikul ärgates helistabki Laura Heiter siis kohe õmblejale ja ütleb, et kuigi eile sai otsustatud nii, siis tänase seisuga jääb naa. Ja punkt.

Oma salongi tugevuseks peab Laura Heiter aga just neidsamu naisi, kellega ta on koos töötanud aastaid ning kes ei ole mitte lihtsalt õmblejad, vaid meistrid-rätsepad.

Rätsep Siiri Vägi on näiteks olnud Laura Heiteri omaaegne praktikajuhendaja Tartu individuaalõmblusvabrikus siis, kui praegune moekunstnik alles Tallinna kergetööstustehnikumis õppis.

Juhendaja Siiri Vägi ütleb praegu Laura Heiteri kohta seda, et selle salongi kliendid on nad võitnud ikka tänu «Laura peale!». Sest vaid Laura pea suudab mõelda välja niisuguseid asju, mis kliendid rahulolust sulama panevad.

Laura Heiter naerab seda juttu kuuldes ning kommenteerib vastu, et ei tea, kas need «niisugused asjad» on need, mille kohta ta vanem tütar Helis mõnikord ütleb, et ema, tee mulle nüüd üks ilus kleit – tead küll, selline, mis näeb ka natuke kole välja.

Tööreisid Itaalias

Sel nädalalõpul on Laura Heiter Itaalias kangaid valimas. Selliseid tööreise teeb ta aastas kolm-neli. Külastab paljusid kangamüügikohti ning laseb silme eest läbi kõik oma Tartu linna tublid kunded.
Mõttes arutleb: see meeldiks kindlasti sellele daamile, see teine tollele teisele prouale...

Ja see kolmas – see on lihtsalt nii ilus, et seda ei saa juba ilu pärast ostmata jätta, olgu ta pealegi kallis.

Nii valibki Laura Heiter üht kangast kostüümitäie, teist pika kleiditäie, kolmandat mantlitäie... Esitab tellimuse, maksab arve ning nädala või kümne päeva pärast on moehooaja kvaliteetsed disainkangad Tartus Riia tänava salongis kohal.

Tartu teadlikemate naiste hulgast käib seejärel kahin läbi ja nii üks kui teine sätib oma kesklinnas käigu raja otsekui muuseas Laura salongi.

«Polüestri aeg on ära tüüdanud. Ja Eestis ju ei toodeta selliseid siidkangaid nagu need,» põhjendab Laura Heiter oma peent maitset. «See, mida meie tahame, on ikka siid- või villakangas, naturaalne ja hea kvaliteediga. Nende hulgas on ka hästi kalleid, täissiidist stretš­materjale – ja väga põnevate mustritega.»

Laura Heiter peab Itaalia kangadisainerite toodangut parimaks. Lisaks jääb tööreisidel paar vaba päeva, et ilusa ilma ning inspireeriva kultuuri keskel puhata.

Vahepeal sätib moekunstnik kardina taga prooviruumis elutule mannekeenile selga ühe hiljuti valminud piduliku kleidi, mis on õmmeldud klassikalist laulu õppivale noorele naisele esinemiskleidiks. Siidjas kangas olev metalne niit muudkui helgib ja peegeldab.

«Kui ta seal laval üksinda seisab, siis ta peab ju silma paistma,» sõnab Laura Heiter asjatundlikult ja meenutab, et selle kleidi tellijal ei olevat olnud algul täpset ettekujutust, milline ta uus esinemisrüü peaks välja nägema.

Nii olevat klientidega väga sageli. Siis tuleb hakata koos tellijaga peegli ees kangaid proovima. Kui riie on veel rullis, siis on seda vaadates võimatu öelda, kas ta on ikka õige. «Kangas tuleb inimesele peegli ees ümber keerata, alles siis tekib see tunne,» sõnab  ta.

Aga mood?

«Moega üksi ei ole midagi teha,» vastab Laura Heiter. «Moest võib niisama rääkida, aga inimese puhul kehtib ikka see, mis talle sobib. Ja see sobivus sõltub palju rohkem inimese iseloomust kui ta keha kujust ja paljudest muudest väikestest asjadest.»

Laura Heiteri kangad ei ole sugugi mõeldud ainult ta salongi klientidele. Ta annab nõu igaühele, kes uksest sisse astub, ja soovitab teisi tegijaid.

«Jah, mu soovitused on tasuta. Loomulikult!» ütleb ta rõhuga. «Mulle meeldib, kui inimene saab õige asja, just selle, mida ta vajab.»

Prooviaeg

Ukse küljes olev kelluke teeb till ja sisse astub Laura Heiteri pikaajaline klient, väikeettevõtjate koolitaja Marju Unt.

«Ükskord ostsin ma kaubamajast kolm kostüümi,» puistab ta tervituseks ühe oma arvukatest lugudest. «Ma ju loen täiskasvanutele ja siis loengu algul vaatan ning tänan jumalat, et ma ei pannud selga üht ostetud kostüümidest. Üks neist istus täpselt mul vastas. Ma ei saa ju endale seda lubada, et ma pean loengut ja kloon istub niimoodi vastas – mõtle, kui kurb.»

Marju Unt räägib edasi, kuidas Laura on tedagi inspireerinud oma tohutu pühendumisega.
«Ta näitas mulle ükskord väga ilusat kangast,» räägib ta.

«Just samal nädalalõpul pidin ma sõitma Brüsselisse külalisprofessoriks, ja siis ma ütlesin, et hästi, ma võtan selle ilusa kanga, kui sa teed selle mulle kohe valmis. Ja Laura vastas: «Aga muidugi!» Ta ei hakanud halama lugusid sellest, kui palju kleite peab ta nüüd ümber tõstma.»

Laura Heiter tunnistab, et pikemat puhkust kui nädal ta endale lubada ei saa ja siis ka töötab ta ette ning pärast töötab jälle järele. Kliente ei tohi hooletusse jätta. Garderoobi värskendamise vajadus võib üles kerkida väga ootamatult – ühel päeval lihtsalt tuleb kutse.

Laura Heiteril on väga kahju sellest, et ta ei ole lasknud oma loomingut korrektselt üles pildistada. Alati on nii kiire olnud.

«Kord hakkasin mõttes arutama, kui palju võiks neid ilusaid mudeleid olla. Et kui mul on kümme sellist klienti, kes aasta jooksul tellivad endale vähemalt kümme eset, ja et selline töö on meil käinud siin enam kui kümme aastat, siis... Ma ei teagi, kui suur see olema peaks,» ohkab ta.

Selles, miks Laura Heiterist on moekunstnik saanud, võib väheke süüdi olla ta vanaema, kelle Singeri õmblusmasinal Laura juba väiksena nukkudele rõivaid õmbles. Vanaema ei keelanud. Ja kui aja edenedes tulid moodi laia säärega püksid, siis õmbles neiuks sirgunud Laura need loomulikult endale ise.

Kõrgusekartus

Kuigi Laura Heiter kardab kõrgust, on ta hobi mäesuusatamine.  

«Ma ei alustanud mäesuusatamisega sugugi mitte väga noorelt, läksin lihtsalt ükskord sõpradega Alpidesse kaasa, mõtlesin, et naudin niisama vaadet ja joon veini, aga nii see muidugi ei jäänud...»
Kas Laura Heiter armastab riski?

Sugugi mitte, arvab moekunstnik. «Ma ei ole ühtegi oma luud murdnud ega mitte kordagi tõsiselt kukkunud. Kui suuski hästi valitseda, siis sõidadki täpselt nii, et ei kuku,» vastab ta.

Nii on eluski. Laura Heiter arvab, et väga suurt ettevõtmist ei oskaks ta kuidagi dirigeerida.
Talle jätkub täpselt ta tellijaist, kes teda inspireerivad, ning ta on õnnelik selle üle, et omab ülevaadet iga oma mudeli krookest ja korsetiribist.

CV
• Sündinud 18. septembril 1960. aastal Kiviõlis.
• Õppinud Kiviõli keskkoolis ja Jõhvi lastekunstikoolis.
• Lõpetanud Tallinna kKergetööstuse Tehnikumis rõivaste konstrueerimise ja modelleerimise eriala 1980. aastal.
• Töötanud Tartu individuaalõmblusvabriku ateljees juurdelõikajana ja salongis kunstnikuna.
• On 22-aastase Heleni ja 25-aastase Helise ema,
lahutatud.
• Tartus moesalongi omanik 1997. aastast saadik.

arvamus

Andres Lunge
Arhitekt 

Et miks ma käin Laura Heiteri juures oma kuubesid õmblemas? Vastus on lühike. Esiteks: Laura on väga ilus. Teiseks: tal on põnevamad kangad kui kuskil mujal. Kolmandaks: ta on naisterahvas ja et ta põhiliselt naistele teeb, sellepärast jagab ta hästi paksu inimese kehavormi.
Palju paremini kui tavaline meesterätsep.

Mehed peavad tavaliselt olema nagu raudrüüdes, meeste materjalid ei ole sellised kui Laura juures. Meesterätsepa juurest võid saada kuue, milles näed välja nagu metsakombinaadi direktor. Laura käest saab sellise kuue, mida on seljas mugav kanda.

Märksõnad
Tagasi üles