Perearstid: arst peab patsiendi valu uskuma

Perearst Eeva Loskit Foto: Priit Mürk

Kui rahaga on kitsas, siis hakatakse otsima, kes võiks selles süüdi olla. Et tervishoiul pole kunagi olnud raha parajalt või koguni palju, on kogu aeg ringelnud kaks väidet: haiguslehti saab perearstilt liiga lihtsalt ja inimesed võtavad neid liiga kergel käel ning alati üldse mitte tervise parandamiseks.

Mõistagi pingestavad rohked töövõimetuslehed haigekassa rahalist seisu ning praegusel kulude kokkutõmbamise ajal on haiguslehed taas vaidlusteemaks kujunenud.
Kas arvamused nende kergekäeliselt võtmisest ja valimatust andmisest on pelgalt müüdid või on neil ka tõepõhi all?

Tartu Postimehe küsimustele vastasid perearstid Eva Loskit ja Sirje Saarniit.

-------------------------------------------------------------

1. Kas haiguslehti võetakse kergel käel, ka siis, kui võiks võtmata jätta, või peaks arst patsienti pigem veenma, et too jääks kodusele ravile? Kuidas kaebuste tõsidust tuvastada, nii et teeskleja saaks avastatud, aga haige ei kannataks?
2. Kuidas muudaks olukorda see, kui patsient peaks esimesed haiguspäevad hüvitiseta jääma?
3. Millised on need tõved, mille puhul võib haiguslehe võtta või võtmata jätta?
-------------------------------------------------------------
Eva Loskit

1. Enamik inimesi kergel käel ei võta, pigem püüavad mõne päeva tööandjaga kokkuleppel puududa. Aga on ka kuritarvitajaid, kes tegelikult raiskavad haigekassa raha. Tekitab sügavat meelehärmi, kui patsient ütleb, et ei saa tulla puuet vormistama, sest on tööl.
Telefoni teel perearst ei tohi haiguslehte anda, aga samal päeval ei suuda me iialgi kõiki patsiente vastu võtta – sellepärast ma pooldaksingi seda, et haiguslehe soovijad oleksid kolm esimest haiguspäeva omavastutusel. Viiruste korral pole ka patsiendi huvides siia tulla uusi viirusi saama.

Me kutsume inimese vastuvõtule, vaatame läbi, aga paraku tõesti ei saa kohe kindlaks määrata, kas tal on näiteks selline hingamisteede põletik, selline köha, millega peab kodusele ravile jääma. Viirusinfektsiooni puhul analüüsid haigust ei näita, võibolla täna ei ole bronhiidileidu, aga homme või ülehomme juba on. See ongi meditsiinis peituv paratamatus, et me ei suuda leidu objektiviseerida nagu autoparanduses, et võtame auto lahti ja näeme seal tahmunud osi.

Kui inimene tõesti köhib, siis me annamegi haiguslehe, arvestades ka professiooni – teatud tingimustes, näiteks kirjakandjal, võib haigus süveneda.

Sageli kaevatava seljavalu korral on patsiendil enamasti mingid muutused, mida saab röntgeniga avastada. Radikuliiti on võimalik sümptomite varal kindlas teha, aga välja ravida seda ei saagi. Krooniline häda ei anna end iga ajahetk tunda, küll aga ägenedes.
Praeguses meditsiinis puudub üldse võimalus valu objektiviseerida, valuaistingu kindlakstegemine toimub
ainult patsiendi sõnade alusel ja mõni võib valust rääkida ka siis, kui seda tegelikult ei olegi.  
Aga muidugi, osa patsiente lausa keeldub haiguslehele jäämast: mul on nii palju tööd, ma nagunii pean selle ära tegema jne. Mõnikord olen isegi allkirja võtnud, et patsient keeldub haiguslehest, näiteks kopsupõletikuga.
Ja samuti võib patsient kaevata arsti haigekassasse, kui see keeldub töövõimetuslehte andmast – iga perearst peab nähtavasse kohta riputama kaebamisvõimalusi tutvustava sildi, umbes nii, et ise kuulutad oma tegevuse ebausaldusväärseks.

2. Vaatame ka seda, kuidas on mujal, kus ei anta haigushüvitisi sellises ulatuses nagu meil. Näiteks Soomes tehakse palju profülaktilisi uuringuid, inimesed tulevad ise ja paluvad, et tehke mulle näiteks soolte profülaktiline uuring. See on ju suur asi, kui haigus varakult avastatakse!
Siit tulebki vajadus hakata mõtlema, kuhu need rahad õieti suunata. Mis raha selle paari päevakese eest üldse saab! On see raha siis nii suur tragöödia? Tragöödia on hoopis see, et osa inimesi peab kaua pikkades järjekordades arstiabi ootama.
Teatavate haigusseisundite, näiteks vähi ja südameinfarkti puhul võiks haigekassa maksta sada protsenti hüvitist – minu arvates peaks hüvitise maksmine olema diferentseeritud. Üksikute haiguspäevade eest maksmise asemel võiks hoopis teha mõnele elu päästva südame pärgarterite operatsiooni.

3. Loomulikult on, aga siingi sõltub palju kutsetööst – näiteks veoautojuhil pole võimalik kõhulahtisusega tööl olla.

Sirje Saarniit

1. Nii ja naa. On inimesi, kellele tahad vägisi öelda: jääge jumala eest haiguslehele! Tervislik seisund nõuab haiguslehel olemist, aga tema käib, hambad risti, tööl. Näiteks oli ühel patsiendil suvel jalal haavand, aga ravida ei mallanud ta end enne, kui lumi maha tuli.
Mõni tuleb arsti juurde vana haigusega, öeldes, et praegu tal palju tööd ei ole, on aega ravida. Kui haigus on olemas, siis hakkamegi ravima, saadame taastusravile vms.

Ravime seda haigust, mis varem on jäänud töö tõttu ravimata. Aga seda küll ei ole, et annaksime haiguslehte seepärast, et inimesel on töö otsa saanud  või on töö juures mõni probleem tekkinud.

Minult pole keegi olümpiamängude ajaks haiguslehte küsinud ega saanud, aga eks küsita igasuguseid asju.

Neid, kes tervena tahaksid ehk haiguslehte, on üksikuid. Aga samas – inimese sisse on raske näha. Mina võin ju arvata, et ta võiks tööle minna, aga enda kaitsmiseks teen alati hulga analüüse, küsin teiste spetsialistide arvamust – et hiljem poleks etteheiteid, nagu oleksin haiguslehte kergekäeliselt andnud või inimese ravimata jätnud.

Ma ei väida, et simulante või näiteks puhkust pikendada soovijaid üldse ei oleks, aga mina olen püüdnud sellise kontingendi nii miinimumini viia, kui vähegi õnnestub.

Kui tekib kahtlus, siis kõigepealt korralik anamnees põhjaliku ristküsitlusega, analüüsid, teise arsti arvamus, konsultatsioonid. Alati tuleb ravis lähtuda patsiendi seisukohast, ma pean lähtuma sellest, et tema terviseprobleemid saaksid lahendatud. Vahel viirused ei annagi palavikku või mingit leidu – eks siis tule patsient tagasi kutsuda. Kui mul tekib mingisugunegi kahtlus, saan ma ju asja kontrollida.

Mina enda praktika põhjal küll ei saa öelda, et inimesed võtavad ja arstid annavad haiguslehti kergel käel. Muidugi ei saa välistada, et mind üldse petta ei püüta, aga alati tuleb lähtuda patsiendist. Igal juhul püüan talitada nii, et inimene tunneks – teda on aidatud.    

2. Kui inimene peab olema kolm päeva kodus ja alles siis hakatakse maksma hüvitist mingi protsent töötasust, soodustaks see veelgi rohkem haigena tööl käimist, sest paljud ei teeni kuigi hästi ja neile on ka paari päeva raha oluline. Samuti ravimid on väga kallid – haige olla on tänapäeval raske lõbu.

3. Mina ise olen igasuguste haigustega tööl olnud, aga ma ei saa seda soovitada oma patsientuurile. Eks teistelgi ole samamoodi – töö tahab tegemist, kuigi arstina näen, et inimene võiks aja maha võtta.