Viimastel kuudel on hakatud ühiskonnas häirivast uuesti aktiivsemalt rääkima. Seda on tehtud nii presidendivalimise eel kui ka erakondade sees. Erakondades toimuv mõjutab kogu ühiskonna elu, mistõttu peavad erakondades kehtima samad avatud ja vaba arutelu põhimõtted, kui kogu ühiskonnast eeldatakse.
Vabas ühiskonnas ei sobi eri vaadete vahel ühisosa otsimiseks nn konsensuskonveier, mida erakondade enamused kalduvad juhtimise lihtsamaks tegemisel kasutama.
Survekonsensus viib selleni, et diskussiooni algatajad tunnevad end mahasurutuna. Osa erakonna liikmeid harjub aga igasuguseid eriarvamusi provokatsiooniks pidama. Sellisest kultuuride kokkupõrkest tekivad konfliktid, mis ruineerivad vabatahtlikku koostegevust. Erakonnas on aga peamiseks motiveerijaks just vabatahtlikkuse põhimõte.
Sellise vabatahtliku kaasalöömise eelduseks on vabade kodanike olemasolu. Masse pole Eestis võimalik hullutada, sest meil polegi neid masse. Igaühe saavutustest või tehtud vigadest sõltub meie ühiskonnas suhteliselt palju. Nii kogu rahva kui ka valitsuse huvides oleks, et otsustus- ja algatusvõimet jaguks kõigil inimestel.
Kuid vabadust saab mõista ja kaitsta ainult tõeliselt vaba inimene – mitte vaba põhiseaduse või erakonna põhikirja järgi, vaid see, kes tunneb ennast vabana.
Seetõttu pole kodanikuühiskond vaid sõnakõlks. Et meie ühiskond on tekkinud seltsiliikumisest alles paarkümmend aastat tagasi, ei saa ta veel olla oma algetest võõrdunud.
Seni on poliitikud vabaühendusi ära kuulanud rohkem n-ö linnukese pärast. Riigi poliitiline juhtkond peab vahel osa oma partnerite ettepanekuid rumalaks – avalik ironiseerimine ehmatab aga ettepaneku tegijaid ning pisendab kodanike ühistunnet ja ühistegevuse tähendust.
Riigis on kümneid ja isegi sadu kitsama või avarama ulatusega arengukavasid. Samas on neist kasu vaid siis, kui valitsus ja erakondade juhtkonnad ei suhtu neisse üleolevalt, vaid püüavad neid tõsimeeles rakendada.
Nii lõpeks eesti keele ja kultuuri säilitamise ja kaitsmise nõudele ülalt alla vaatamine ühiskonna kokkuvarisemisega. Jah, selle sätte deklaratiivsus võib tunduda üldise ja vähenõudlikuna, kuid samas nõuab see põhiseaduslik kokkulepe endaga arvestamist ka igapäevaste otsuste langetamisel. Nii hariduse, kultuuri, tööjõuturu, kaitse- ja migratsioonipoliitika valdkonnas kui ka mujal.
Massilist ühiskonna ümbervahetamist – siin sündinud inimesed nelja tuule poole ja uus tööjõud mujalt sisse – me endale lubada ei saa. See tühistaks senise kultuurisäilimise kokkuleppe. Väike rahvas peab kahjuks käima noateral: olema nii avatud kui suletud, saama tööd nii oma inimestele kui ka meelitama ajusid mujalt.
Kui laseme omadel lahkuda, vajame vananevas ühiskonnas varsti uusi inimesi mujalt. Eelmise aasta rohkem kui 5000 lahkujat on liiga palju.
Et suurelt osalt on need parimas eas inimesed, siis sellise protsessi jätkumisel tundub olevat põhjendamatu väga lootusrikaste sünnitrendide planeerimine. Toetusmeetmed lapsi siin sündima ei pane, kui vanemad on juba välja rännanud.
Räpakas sisserännupoliitika ei suuda täita lünka rahva koosseisus. Sisserännanute teise ja kolmanda põlvkonna käitumine on kõigis suure sisserändega riikides tõsiseks sotsiaalseks ja julgeoleku probleemiks. Nn poliitilisest korrektsusest on suured rahvad selliste probleemide ees aastaid silmi sulgenud. Väike rahvas ei tohi nõnda pimedaks jääda.
Ühiskonnas valitsevaid ohte tuleb kirjeldada ausalt ja võltsi korrektsuseta. Seetõttu ei saa ühiskond hakkama eluterve konservatiivse poliitikata. Seda vajab ta rohkem kui ühepäevaliblikaid. Tänapäeva konservatiivsus on segu vastutustundest ja vabadusest. Nii hoiame ühiskonda tasakaalus.
Julge ja vaba arutelu peabki hoidma eeltoodud põhimõtteid Eesti poliitiliste otsuste ja arutelude keskmes.