Vambola Paavo: jõel on kõigile pakkuda rohkelt elamusi

Vambola Paavo Foto: Sille Annuk

Aegade hämarusest on vesi rahvaid liitnud ja lahutanud. Jõgesid mööda veeti omal ajal kaupu ning elavdati majandust ja suhtlust. Tartu dominant Ema­­jõgi pole mingi erand. Kunagi käis Emajõel vilgas liiklemine, jõgi elas oma argist elu.

Sajand tagasi randusid praeguse Atlantise restorani kohal alused ning seal kaubeldi.
20. sajandi teine pool tõi kaasa suured muutused – jõe roll kahanes, sest raud- ja maanteed pakkusid kiiremat liikumisvõimalust.

Lapsepõlvest mäletan, et praeguse Kalevipoja kuju läheduses Emajõel seisis veel 1970. aastatel pisut kipakas laevuke, millel tegutses kohvik. Pegasuse-nimeline laev oli toona parimas tööeas ja sõidutas linlasi mööda jõge. Turuhoone juures oli ankrus Vanemuine.

Kirutud nõukaajal oli jõeelu aktiivsem kui praegu. Ometi on viimaste aastate virisemine Emajõe kallal hakanud vilja kandma.

Pidu jõevoogudel

Minu tänavuse suve avastus oli Emajõe veetee selle parimas tähenduses – jõel oli näha mitut sorti aluseid, tekkinud oli varasematel aastatel puudunud lõbusõitude valiku võimalus. Kes tahtis, sai tunniseks retkeks Dorpati, mis popsutas tunduvalt kiiremini ja ka kaugemale kui väsinud Pegasus.

Rõõmustas seegi, et eraettevõtjad avastasid jõe ning asusid sünnipäevalistele ja muudel tähtpäevadel reise tellinutele oma teenuseid pakkuma. Väiksema seltskonnaga pole vaja suurt laeva, asja ajab hästi ära mõni väiksem kaater, mis nagu loodud mitmetunniseks koosviibimiseks sünnipäevale kutsutud sõpradele.

Vaheldus missugune! Traditsioonilise pika laua asemel on hoopis midagi uudset, lisaks teistsugune miljöö. Ka ettevõtted saavad sellistel kaatritel oma töötajatele väiksemaid firmapidusid teha.

Tulevikus tahaks selliseid teenusepakkujaid rohkemgi näha. Tänavune hooaeg saab varsti läbi, aga käes on aeg koostada plaane järgmiseks aastaks. Kõik tuleb läbi analüüsida: millest jäi puudu ja milliseid ettepanekuid kliendid tegid.

Ühel väljasõidul kaatrimees Alar Süüdeniga juttu ajades arutlesime Emajõe teemadel pikalt. Oleme mõlemad palju ringi reisinud ja näinud, kuidas on asjad korraldatud mujal.

Vahva alus Printsess Liina pani lõikuskuu lõpupäevil Emajõe avastusretkedele perekondliku tähtpäeva tähistamisega meeleoluka punkti. Enamasti kipub eestlasest klient olema rahulolematu ja noriv, kuid eraettevõtja Alar Süüden vääriks küll tänavu Emajõe ärataja nominendi tiitlit, kui turismiedendajatel oleks selline jagada.

Üllatus Doonaul

Lõppeva suve elavat laevaliiklust meenutades võib tõdeda senisest rutiinist väljumist. Vähem kui aasta pärast, uue suve hakul, tahaks näha Emajõel veel rohkem kõiksugu laevukesi ning veetee äratajate hulgas praegu veel varjul ärksaid mehi ja naisi.

Kodulinna dominant ootab turunda­­mist.
Meile meeldib kiruda linnavõimu, ent just nende eestvõttel on tehtud korda Emajõe kaldad (autoga ringi liikudes seda ei märka). Kaldakindlustus võib olla pisiasi, ent elu koosnebki pisikestest asjadest, millest saab kokku suur. 

Statistikat kinnitab, et Tartut külastavate turistide arv kasvas tänavu mullusega võrreldes märgatavalt. Laevasõitudel Emajõel tõdesin, et kui on olemas hea teenus, reklaamib kaup end juba ise. Võõrkeelset juttu ning kiidusõnu vee pealt vaadatud Tartu kohta jagus ohtrasti.

Suvi pakkus võrdlushetki ka teiste menukate turismipaikadega. Juulikuus Budapestis võtsin õhtuhämaruses ette laevatuuri Doonaul. Suur oli üllatus, kui Panorama-nimelisel laeval sain madjarite pealinna kohta infot sulaselges eesti keeles. Selleks panin kõrvaklapid pähe ning valisin mobiiltelefoni suurusel karbikesel eesti keele.

Koduses keeles tekstid olid sisse lugenud Budapesti Ülikoolis töötavad kaasmaalased.
Kui hiljem asja uurima hakkasin, selgus, et tänuväärse ettevõtmise eestvedaja oli tartlane Anu Kippasto.

Tulevikus tahaks midagi sellist meilgi kogeda. Dorpati ja Pegasuse peal on see võimalik. Kõrvaklapid paarikümnele inimesele ei maksa palju, lisaks keele valimiseks mõeldud karbike. Neljas-viies keeles tekstid Emajõe kallastel asuvatest huviväärsustest ja linna ajaloost saab talvekuudel ette valmistada ja helistuudios sisse lugeda.

Kui teemat edasi arendada, võiks ju olla ka LCD-ekraan, kus jookseks klipp Tartu oleviku ja mineviku kohta.

Rutiinist välja!

Kas seda on palju tahta? Linna tutvustavate võõrkeelsete tekstide lugemiseks ja pildi tootmiseks vajaliku raha saab taotleda Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt või mõne muu Euroopa Liidu meetme alt. Kohalikelt turismiedendajailt ootaks aga ettevõtlikkust ja rutiinist väljamurdmist. Kui seda ei tule, ajab asja ära mõni kaatrimees!

Kus on uudsust ning huvitavaid ideid, sinna tullakse.
Klaasike vahuveini, pokaal kodulinna kuulsa pruulikoja õlut võiks mõnel alusel olla piletihinna sees nagu Budapestis, kus kõik kokku maksis 18 eurot. Tartu pole muidugi võrreldav Budapestiga ning Eestis on 18 eurot liiast. Meil võiks sõit ja väike drink maksta viis-kuus eurot.

Tänavu tegid laevad jõel sõite päevasel ajal, augustikuus võiks neid korraldada õhtuti ning südasuvel eriti lummavat vaatepilti pakkuval päikeseloojangul. Õhtune linn pole sama mis päevane.
Nüüd, kui lennufirma Flybe Nordic on avamas uusi ühendusi Tartust, on loota, et kaugelt tulijaid saabub siiakanti rohkem. Ja uuest kohast ootab turist põnevust.

Pakkugem seda laevasõitudega, kala- või grillipiknikega nii alla- kui ülesvoolu – pangem kokku pakett, arvutagem hind ja hakakem turundama ning ärgem unustagem läbi rääkida ka kodulinna hotellidega. Üleriigilisel turismimessil Tourest peab Tartu ükskord ärkama ja lööma atraktiivsusega.