Stardib eluaegne südamerühm

Infarkti läbi põdenud Märt Tamm kuulab füsioterapeut Livian Laaneotsa manitsust, et rattatreeningu ajal peab ta pulss jääma saja löögi juurde minutis. Nalja teha pole mõtet, aga südant üle treenida ka ei tohi.

FOTO: Margus Ansu

Treenijad alustavad soojendust Kukerpillide hoogsa loo «Kui naine armastab meest...» saatel. Teiste seas on 56-aastane infarktist toibunud Märt Tamm, kuuletudes väga hoolikalt füsio­­terapeut Livian Laaneotsa juhendamisele.

Armastuse ja südamega on seotud kõik need seitse meest ja viis naist, kes sel korral Tartu Ülikooli spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus end tavaelu tegemiste kõrval treenima on tulnud.

Nad on inimesed, kel haiglasoleku aeg on juba seljataga, kes on infarktist välja rabelnud, keeruka südameoperatsiooni või südamearterite laiendamise protseduuri läbi teinud. Treenima on toonud neid ei miski muu kui armastus iseenda ja oma lähedaste ning elu vastu.

Treenivad, pilk kellal

Märt Tamm on ehitaja, kes praegu tööl ei käi. Tal on seljataga infarkt ja keerukad südamearterite laiendamise protseduurid koos stentimisega. Stentimine tähendab, et südameveresoonde paigaldatakse toeks spetsiaalne metallvõrgustik, et soon lahti püsiks.

Märt Tamm käib trennis kolm korda nädalas.

«Ma võin iseenda tervise põhjal öelda, et enesetunne on palju parem, süda ei vigurda,» räägib ta. «Sel suvel tegin kodus juba remontigi, panin parketti ja tapeeti. Enesetunde järgi tegin.»

Treeningul on ta ülesanne jälgida, et pulss ei lööks üle saja löögi minutis. Ja seda, et kui soojendus on läbi, siis 20-minutiline põhitreening jalgrattal käiks ikka 100 löögi piirimail, ei vähem ega rohkem.

Saali teises otsas treenib

73-aastane Sale Raud, kes oli alles sel kevadel raskel südameoperatsioonil, mille käigus viidi ta südame ummistunud veresoone kõrvale teine, terve veresoon ehk šunt. See šunt peab nüüd tagama kahjustunud südameosa verevarustuse.

Sale Raud on hästi heatujuline ja optimistlik inimene, kes on kõigepealt väga tänulik arstidele ning seejärel väga rahul ka treeninguga, kus ta peab jälgima, et ta pulsikell näitaks südamelöögi sageduseks 92 lööki minutis, mitte rohkem.
Taastusarst Maie Ojamaa ja füsioterapeut Livian Laaneots selgitavad, et niisugust südamehaigete taastusravi koos patsiendi seisundi hindamisega enne ja pärast treeninguperioodi on Tartu Ülikooli Kliinikumis tehtud aastaid.

Patsiendiga töö algab tegelikult juba haigla intensiivravipalatis ning jätkub hiljem  ambulatoorselt nagu selleski rühmas. Haigekassa toetab täiel määral neid treeninguid aga vaid kolm kuud.

«Sellest ei piisa,» rõhutavad  Ojamaa ja Laaneots. «Inimese organism vajab treenimist kogu aeg.»

Seni on olnud nii, et kui kolmekuune taastusravi lõpeb, manitseb arst patsienti edaspidigi iseseisvalt treenima ja kutsub ta aasta pärast tagasi. Aga see ei toimi.

«Kui nad on oma kodunurka istuma jäänud, muudkui rohtusid söönud ja muretsenud, siis kipub siin kolme kuuga saavutatu hoopis kaduma,» tõdevad Ojamaa ja Laaneots.

Niisiis on südamerühmas treenijatele vaja eluaegset, kogenud füsioterapeudi ja arsti järelevalvega rühma.

Uus rühm valmis

Sellest nädalast alates võivadki taastusarst Maie Ojamaa ja füsioterapeut Livian Laaneots koos oma patsientidega rõõmustada: Tartu Ülikooli Kliinikumis on suure haigestumisriskiga südamehaigetele loodud arstliku järelevalve ja kogenud juhendajaga treeningurühm, kus inimene võib käia kas või elu lõpuni. Tõsi – haigekassa on rõhutanud patsiendi omaosaluse vajalikkust.

«Meil õnnestus see hind viia aga miinimumini – kolm ja pool eurot ühe treeningukorra pealt. Ja me arvame, et see on maailma parim lahendus,» ütleb Livian Laaneots rõõmsalt. «Kõigile treeningurühma inimestele tehakse koormustestid, neid jälgitakse ja nendega tegeldakse järjepidevalt ning kõikidele nende küsimustele vastatakse.»

Maie Ojamaa ja Livian Laaneots nõustuvad, et südamehaiged inimesed on väga hinnatundlikud. «Aga kui mõelda selle peale, kui palju kulutavad need patsiendid muidu rohtudele!

Ja kui palju treeninguga tegelevate patsientide uuesti haigestumine väheneb – siis tegelikult hoiab treeningurühmas käimine kokku hulga nii haigekassa kui patsiendi raha,» usuvad nad.
Füsioterapeut Livian Laaneots ütleb, et südamehaigete puhul loeb ainult järjekindel ja rutiinne treening, see ei tohi katkeda. Et patsiendid seda lõpuni mõistaksid, on vaja ületada mitmeid psühholoogilisi tõkkeid.

«Väga paljud on oma haigestumisest niivõrd šokeeritud, et nad ei julge mitte midagi teha,» räägib ta ja lisab, et see on just nende, füsioterapeutide töö – õpetada, et tegelikult võib liikuda ja peab liikuma. Ainult pulssi ja vererõhku tuleb jälgida ning ärrituda ei maksa.

Psühholoogiline nõu

On ka vastupidine oht. Inimene võtabki kõnnikepid kätte ja alustab intensiivselt nagu sportlane ning treenib vaat et järgmise infarktini – jälle on vaja nõustamist.

Livian Laaneots ütleb, et need uue südamerühma treeningud on tegelikult individuaaltreeningud. Harjutatakse küll rühmas, kuid iga patsient teab, milline on just talle sobiv südamelöögi sagedus minutis – ühel on see 75, teisel 120. Aja edenedes inimest testitakse, et taas neid näitajaid korrigeerida.

Südamerühm
• Südamehaigeid toetava ja ennetusravi rühma tunnid toimuvad spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ambulatoorse taastusravi osakonnas Tartus Puusepa 1a I korrusel igal teisipäeval ja neljapäeval kell 16.
• Info ning registreerumine
telefonil 731 9319 või
meiliaadressil maie.ojamaa@kliinikum.ee.
 

Tagasi üles