Margit Sutrop: kes on eetikas ekspert?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Margit Sutrop

FOTO: Margus Ansu

Kas koolikatsed tuleks kaotada? Kas koolivägivalla ohjeldamiseks võiks klassidesse panna üles turvakaamerad? Kas erakondade rahastamine riigikassast on hea või halb? Kas homoabielud peaksid olema lubatud? Kas inimestel peaks olema õigus teada, et nende naabrusse asub elama pedofiil?

Kas inimeste terviseandmete edastamiseks üleriigilisse andmebaasi peaks küsima nende nõusolekut? Kas eutanaasia peaks olema lubatud? Kas tuleks keelata inimeste tundeid šokeeriv sotsiaalne reklaam (nt riidepoe aknal suitsetamisest kahjustatud loode, nahahaigusega lapse plakat)? Kas kliendihalduril on õigus teise firmasse tööle minnes võtta kaasa oma klientide andmebaas? Kas kõrge ametnik võib lasta oma alluval sõidutada oma vanemad sanatooriumi?

Need on vaid mõned küsimused, millele ajakirjanikud on viimastel aastatel ka eetikakeskusest vastust otsinud. Miks peaks eetik oskama vastata nii erinevates eluvaldkondades ette tulevatele küsimustele? Kes on eetikas ekspert? Milles ta on ekspert?

Kui eetikud ongi eksperdid, mis on nende ettevalmistuses sellist, mis annab neile tavainimestega võrreldes eelise teha otsustusi moraaliküsimustes? Või oodataksegi neilt hoopis erinevate argumentide väljatoomist ühe või teise otsuse kasuks? Kirjanduses on selle kohta erinevaid arvamusi.

Tunne või teadmised?

Esiteks arvatakse, et eetikaküsimustes on igal inimesel õigus oma arvamusele, et eetilised otsustused tehakse toetudes oma intuitsioonile. Filosoofide soovitused sõltuvad kriteeriumidest, mida nad kasutavad, kuid nende suhtes pole konsensust, need erinevad kultuuriti ja ühest indiviidist teiseni. Pluralistlikus demokraatlikus ühiskonnas olevat kõik arvamused moraalselt võrdsed, seega pole kutselistel eetikutel mingit erilist eksperditeadmist või -oskust, mis annaks neile eelise moraaliküsimuste lahendamisel.

Kui see nii oleks, et eetiliste otsustuste tegemisel pole mõistete, eetikateooriate ja argumentatsioonitehnikate tund­­misest mingit kasu, siis ei tasuks eetikat kellelegi ka õpetada, sest kõik sõltub ju intuitsioonist!
Teine arvamus on, et eetik on eetik sõltumata valdkonnast. Evides teadmisi moraalifilosoofiast ning oskust analüüsida ja argumenteerida, saab eetik arutleda ükskõik millise valdkonna moraaliprobleemide üle.

Selle seisukoha järgi on eetikud professionaalid, kellel on eriline ettevalmistus ja kutseoskused, mida nad saavad rakendada väga erinevate küsimuste lahendamisel. Nende ekspertiis ei seisne mitte oskuses teha moraaliküsimustes õigeid valikuid, vaid oskuses analüüsida mõisteid ja probleeme, konstrueerida argumente ja vaadata asju erinevatelt vaatekohtadelt.

Eetik kui ekspert ja teadlane

Saksa filosoof Hans-Georg Gadamer on artiklis «Eksperdi piirid» välja toonud ka eksperdi ja teadlase vahe. Teadlane mõistab, et pole olemas lõplikke vastuseid, kuid ekspertide poole pöördutakse just ühese nõu saamiseks. Seetõttu nõuab eksperdiks olemine hoopis teistsugust kompetentsust ja vastutust kui teadlaseks olemine.

Näiteks teadlane, kes hakkab nõustama poliitikuid, peab loobuma oma tõekriteeriumidest ja omandama nõustamiskompetentsuse. Viimasel ajal on aga mitmelt maalt kuulda lugusid, kus eetikakomiteesid moodustatakse just selle järgi, et seal esindatud inimesed esindaksid arvamusi, mida kuulda tahetakse.

Eestis on see oht siiani olnud eetikutele väga väike peamiselt valijate vähese huvi tõttu eetikaküsimuste vastu. Kui aga poliitikud hakkavad hääli saama selle järgi, kas nad pooldavad aborti, asendusemadust või tüvirakkude uurimist, siis ei ole ilmselt võimatu, et ka meie eetikud peavad hakkama valima, kas jääda teadlaseks või hakata eksperdiks.

Mis on eetika?

Et mõista, mida eetik teeb, on vaja teada, mis on eetika. Ühes tähenduses võib eetikat samastada moraaliga, mis on kogum reegleid või norme. Eetika moraalifilosoofia tähenduses on arutlus moraali üle. Eetikat ei tohi samastada tunnetega, kuigi tunded annavad  olulist informatsiooni moraaliotsustuste tegemisel. Eetikat ei tohiks samastada ka religiooni ega õigusega, samuti ei tuleks eetikat pidada teaduseks.  

Eetikat võib jagada teoreetiliseks ja praktiliseks eetikaks. Teoreetiline eetika jaguneb metaeetikaks, mis tegeleb moraalikeelega (nt mida tähendab mõiste «hea») ja normatiivseks eetikaks, mis tegeleb moraalinormide põhjendamisega ( mis teeb käitumise heaks?).

Küsimus, mis on moraalinormide allikaks, ajab moraalifilosoofid lootusetult tülli. Utilitaristid leiavad, et moraalselt hea tegu on see, mis toob kaasa maksimaalse heaolu kõigile asjaosalistele. Õiguste põhine eetika leiab, et eetiliselt parim tegu on see, mis kaitseb inimõigusi. Deontoloogilise eetika pooldajad leiavad, et moraalselt hea tegu on see, mida sooritades inimene täidab oma kohust.

Kolmandad: kõiki võrdseid tuleb kohelda võrdselt. Neljandad leiavad, et antiikne ühishüvepõhine eetika on õigeim. Viiendad pooldavad vooruseetilist lähenemist, mis ütleb, et eetilised teod peavad olema kooskõlas ideaalsete voorustega, mis aitavad kaasa kogu inimkonna arengule.

Miks siis eetikud kokkuleppele ei jõua? Sest küsimusele, mis on eetiline, saab vastata väga erinevalt lähtealuselt. Ja isegi kui nõustume näiteks, et moraalselt hea on see, mis teenib ühishüve, võime avastada, et oleme lahkarvamusel selles, mis moodustab ühishüve, või isegi selles, mis on üldse hüve või mis on heaolu.

Nii juhtubki, et kuigi eetikaeksperdid oskavad ära tunda eetilisi küsimusi ja hinnata neid erinevate eetikateooriate seisukohalt, heidetakse neile vahel ette impotentsust, sest  valikute kaalumine ei pruugi viia veel otsustamiseni, mida tuleks mingis olukorras teha.

Võime küsida, milleks meile eetikat on vaja, kui eetikaekspert ei saa meile tõsikindlusega öelda, mida peaks tegema. Eetika ei ole teadus, kus saab tuua tõendeid mingi vaate tõesuse kohta. Eetikas ei saa kellelgi olla tõe monopoli, sest eetikas pole üheselt õigeid ja valesid vastuseid. Samas ei ole eetikaküsimused ka pelgalt maitseküsimused, sest kaalul on rohkem kui küsimuses, kumb on parem, kas vanilli- või šokolaadijäätis.

Eetikaeksperdil on oskus eetiliselt arutleda – võime identifitseerida, hinnata ja arendada argumente erinevatelt eetilistelt positsioonidelt. Tal on võime hinnata tõendeid, mida mingi väite kasuks tuuakse, aga ka testida mingi positsiooni seesmist ühtsust ja kokkusobivust teiste moraalsete kohustustega. Eristada häid, mõjuvaid põhjusi isiklikest, suvalistest ja eelarvamuslikest põhjustest ning otsida seda, mis kultuurideülene ja ajas püsiv.

Eetiliste argumentide kaalumine ei ole lihtsalt niisama teoretiseerimine, vaid see aitab mõista, millised praktilised tagajärjed sellest sünnivad, kui teeme ühe või teise valiku. Sellised läbimõtlemised saavad oluliselt mõjutada ühiskonnas tehtavaid valikuid ja aidata kaasa ühiskonna õitsengule.

Kuidas eetikuks saab?

Üks asi on saada moraalselt heaks inimeseks, hoopis teine asi on õppida reflekteerima eetikaküsimuste üle ja rakendama eetilist arutlust nii eraelus kui avalikus elus ette tulevate valikute puhul.

Eetikat õpetades ei tuleks taotleda, et keegi võtaks omaks ühe kindla eetilise positsiooni, vaid et ta arendaks välja oma seisukohad, mida ta suudab kaitsta. Oluline on ka arendada oskust identifitseerida, millised väärtused on ühel või teisel puhul mängus ja millised satuvad konflikti, et seejärel hinnata ja kujundada väärtuskonfliktide lahendamise strateegiaid.

Need on universaalsed oskused, mida saab rakendada kõikidel elualadel tekkivate eetiliste küsimuste puhul. Samas usun, et ei ole siiski sugugi ükskõik, millise teaduse või eluvaldkonnaga eetik tegeleb.

Palju on arutletud näiteks selle üle, kas on võimalik tegelda meditsiinieetikaga, olemata õppinud arstiks. Samuti võib küsida ärieetika, meediaeetika, spordieetika või pedagoogilise eetika kohta. Minu arvates tulevad teadmised mingist konkreetsest valdkonnast igal juhul kasuks, sest kui valiku tegemine mingite erinevate väärtuste vahel sõltub kontekstist, tuleb seda konteksti hästi tunda.

Sama oluline on aga moraalifilosoofiline kompetentsus, mis võimaldab analüüsida probleeme ja esitada veenvaid argumente mingi positsiooni kasuks või teise kahjuks.

Nii võibki öelda, et ideaalne praktiline eetik on see, kes ühendab endas moraalifilosoofi analüüsivõime ja argumenteerimisoskuse vastava eriala probleemide põhjaliku tundmisega.

Ka Tartu Ülikooli eetikakeskuse koostöö erinevate teaduskondadega lähtub arusaamast, et eetikaekspert ühendab endas moraalifilosoofi ja eriala spetsialisti kompetentsuse.

Tartu Ülikooli eetikakeskus loodi 1. juunil 2001. aastal eesmärgiga kaasata eetikaküsimuste uurimisse ja õpetamisse arste, filosoofe, juriste, loodus- ja reaalteadlasi, sotsiaalteadlasi ning teolooge. Eetikakeskus on konsortsium, mille töös osaleb kaheksa teaduskonda: filosoofia-, usu-, õigus-, arsti-, kehakultuuri-, majandus-, loodus- ja tehnoloogiateaduskond ning sotsiaal- ja haridusteaduskond. Keskuse missiooniks on edendada interdistsiplinaarset uurimistööd, aidata kaasa eetika integreerimisele erinevatesse õppekavadesse ning algatada ja suunata eetika-alast diskussiooni Eesti ühiskonnas.

Tagasi üles