/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)
/nginx/o/2011/09/05/736160t1h62b6.jpg)
Tartu Ülikooli kinnisvaraosakond uuris võimalust viia peahoone loenguruumidest 128 ja 232 välja umbes 150-aastased originaalpingid, ajades ärevusse ühe ruumi praeguse kasutaja ja ülikooli ajaloo muuseumi.
Lammutusidee tõi ülikooli ärevust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti ja üldkeeleteaduse instituudi kolimisega vanasse keemiahoonesse jäi hiljuti tühjaks peahoone parempoolses tiivas paiknev omaaegne füüsikaauditoorium 232.
Sel sügisel kolib Toomele vanasse sünnitusmajja ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut ning kasutusest langeb välja ka auditoorium 128, mida tarvitasid Teise ilmasõjani keemikud. Mõlemad ruumid on üsna hiljuti põhjalikult restaureeritud: esimene 2007., teine 2004. aastal.
Kaitse all ka mööbel
Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi konsultandi Tullio Ilometsa hinnangul poleks loenguruumide sisustuse puutumine pelgalt näotu tegu, vaid seaduserikkumine. Ülikooli peahoone on muinsuskaitse all, järelikult on seda ka sisseehitatud mööbel, mis on hoonega üks tervik, leiab Ilomets.
«Mõlemad auditooriumid on teadusajalooliselt väga tähtsad, pealegi ei saa ju peahoonest kõike vana välja rookida,» arutles Ilomets. «Peahoonesse on veel jäänud originaalsena ainult üks kartser.»
Ilomets märkis, et ruumis 128 on säilinud autentsena ka tõmbekapp ning keraamiliste plaatidega kaetud massiivne demonstratsioonide laud. Ta meenutas, et seal on õppinud näiteks nobelist Wilhelm Ostwald, Gustav Tammann ja Gustav von Bunge. Kaks esimest on seal ka õpetanud.
Järelepärimise auditooriumide muutmise kohta saatis Tartu Ülikooli ajaloo muuseumile ülikooli kinnisvaraosakonna juht Erkki Ääremaa.
Muuseumi direktor Mariann Raisma arvas, et sisekasutuseks mõeldud kirja edasisaatmine ajalehele pole ilus, kuid refereeris: kirjas on tõstatatud probleem, kuhu oleks võimalik nende auditooriumide mööblit paigutada ja palutud arvamust.
«Soov oli viia pingid, mis seal on, teise kohta, võtta mujal kasutusse või hoiustada mujal,» vahendas Raisma. «Meie arvamus on, et nende ruumide väärtus seisnebki nende terviklikkuses ja ei saa vaadata ruumi ja pinke eraldi.»
Ääremaa selgitusel sündis küsimus ruumi 128 mööbli liigutatavusest õppeosakonnas, kes võtab üle ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi ruumid. «Küsimus oli, kas nad saaks plaanida selle ruumi kasutusse võttu või mitte,» ütles Ääremaa. «See on loogiline küsimus ja selle kohta saadeti kiri ajaloo muuseumile.»
Tartu Ülikooli kantsler Andres Liinat väitis, et plaani sisustust lõhkuda või teisaldada pole olnud. Ka ei ole Liinati kinnitusel tõsiselt arutatud võimalust jagada auditooriumid vaheseintega kabinettideks.
Samas nentis kantsler, et auditooriumide uute kasutajate vajadustest lähtuvalt oli tarvis selgitada, kas neid saaks ümber ehitada või ei.
«Auditooriumid jäävad õpperuumideks. Küsimus on, missugune ülikooli struktuuriüksus hakkab neid kasutama ja millised on nende funktsionaalsed vajadused,» selgitas Liinat. «Oleme teinud ülikooli siseselt pakkumise, sooviavaldusi pole laekunud.»
Vaja muinsuskaitse luba
Muinsuskaitseameti Lõuna-Eesti järelevalveosakonna juhataja Tarvi Sits teatas 26. augustil Tartu Ülikooli ajaloo muuseumile: oleme seisukohal, et peahoone auditooriumite 128 ja 232 puhul sobib kasutusviis, mis tagab algse sisutuse säilimise algses kohas.
«Konkreetne mööbel on ehitatud konkreetsesse ruumi, kindlasti on vaja muinsuskaitse luba, et seal midagi ümber korraldada,» ütles Sits Tartu Postimehele. Sits märkis, et kuna kõnealusel juhul pole ülikool muinsuskaitseametilt luba küsinud, ei hakka ta ka spekuleerima, kas ameti spetsiaalne kaheksaliikmeline komisjon võiks selle anda.
Tartu linnavalitsuse kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialist Egle Tamm ütles, et tema eraldi kirjalikku seisukohta lammutusplaani kohta pole koostanud ega koosta, sest ühtib Tarvi Sitsi positsiooniga.
«Tundub kummaline, kui tudengid käivad ülikoolis ja peahoonega praktiliselt kokku ei puutugi, kui terve peahoone tehakse haldushooneks,» arutles Tamm.
Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi õppekorralduse spetsialist Katrin Lendok kinnitas, et instituut ruumi 128 pruukimist jätkata ei soovi, see poleks mõistlik. Samas rõhutas ta, et žurnalistid ja suhtekorraldajad on kuulanud seal loenguid 1998. aastast ning neile on ajaloolisel auditooriumil emotsionaalne väärtus.
«Sügaval nõukogude ajal pidas seal loenguid näiteks Juri Lotman,» meenutas Lendok.