Siim Kiisler: toetust jagus seekord vajalikemaile teelõikudele

Siim Kiisler

FOTO: Toomas Huik

Millal te viimati Sangastes käisite? Ja kas te teate, et Sangastest vähem kui viie kilomeetri kaugusel asub küla nimega Keeni?

Sangastes asuvad lasteaed, seltsimaja, perearstikeskus ja postkontor. Keenis aga põhikool ja noortekeskus, kus käivad ka Sangaste aleviku lapsed. Mõlemas asulas ja nende vahel asuvad mitmed tootmisettevõtted, kuhu igal hommikul lähevad tööle paljud inimesed mõlemast asulast.

Asulate vahemaa on parajalt väike, et turvalise kergliiklustee olemasolu korral oleks jalgsi või jalgrattaga liikumine kiire ja mugav alternatiiv autole. Selle aasta alguses meie ministeeriumi poolt välja kuulutatud toetusskeemis sai just see projekt hindamisel enim punkte ning plaani kohaselt palistab juba peagi kahe asula vahelist maanteed mugav ja turvaline kergliiklustee.

Sangaste näide on siiski vaid üks kuueteistkümnest projektist, mille elluviimist meil õnnestub tänavu toetada. Toetusskeemi eelarve oli vanas rahas esialgu 42 miljoni krooni, kuid huvi selle toetuse vastu oli erakordselt suur. Kokku esitati 118 taotlust ning seetõttu suurendasime ka toetuse summat 59 miljoni krooni ehk 3,8 miljoni euroni.

Kõiki taotlustes esitatud soove kokku liites oleks pidanud eelarves raha olema seitse korda rohkem.

Tee tagab turvalisuse

Samas on mul ääretult hea meel nii suure taotluste arvu üle ning ka siin lehes toimuv diskussioon näitab, et teema on oluline ja läheb inimestele korda.

Ka 2008. aastal EASi tellitud uuringust, kus mõõdeti elanike rahulolu avalike teenuste ja nende kättesaadavusega, selgus, et just rattateed või õigemini nende puudumine on see, mille üle inimesed kõige rohkem muret tundsid. Üle kolmandiku vastajatest leidis toona, et nemad tunnevad oma kodukohas rattatee järele vajadust.

See on ka mõistetav, sest maapiirkondades kannavad kergliiklusteed väga mitut kogukonnale olulist rolli. Ärgem nimetagem neid pelgalt rattateedeks – kuigi mugava ja ohutu rattasõidu tagamine ühest punktist teise, kodust poodi või kõrvalkülla sõbra juurde on kindlasti tähtis funktsioon.  

Aga on ka teine vaade neile teedele, mida sageli ei teadvustatagi. Väga tihti on kergliiklusteed vajalikud turvalise elukeskkonna tagamiseks. Selliste teede ehitamine annab väga paljudele vanematele võimaluse oma lapsed kooli saata muretsemata, et sõidutee ääres ruttavast lapsest vaid meetri kauguselt kihutavad mööda veokid.

See annab paljudele inimestele võimaluse liikuda talvehommikul tööle, ilma et peaks turnima sõiduteeäärsetes lumevallides. Ja just turvaline elukeskkond on see, mida inimesed oma kodukohas väärtustavad, mis on neile oluline.

Lisaks on kergliiklusteed muidugi vajalikud liikumisharrastuse soodustamiseks – maantee kõrval lookleval asfaldiribal hoogsalt jalutavaid, rullitavaid või jalgrattaga treenijaid oleme kõik näinud.
Et toetuste maht, mida sel korral oli võimalik kergliiklusteede rajamiseks eraldada, oli piiratud, siis otsustasimegi keskenduda suuremate kitsaskohtade lahendamisele ehk ohtlikumatele ja igapäevaselt enim kasutatavatele teelõikudele.

Raha parimatele

Kuna raha on alati vähem kui vajadusi ja soove, tuli välja selgitada parimad ja vajalikumad projektid. Selleks reastas taotlused eelnevalt kehtestatud reeglite alusel pingeritta komisjon, kuhu kuulusid lisaks meie ministeeriumi ametnikele ka kolleegid maanteeametist ja EASist. Sel moel sõeluti välja parimad projektid ja eelarvet jagus 16 parimale.

Toetuse eesmärgiks ei olnud jagada raha võrdselt kõigi maakondade vahel, vaid ikkagi toetada kõige vajalikumate teelõikude ehitamist.

Taotlusvooru välja kuulutades nägime, et toetust võiksid saada lühikesed, kuid hädavajalikud teelõigud, et tagada lastele ohutu koolitee, ühendada mõni elamupiirkond keskusega või luua seni puudunud ühendus olemasolevate kergliiklusteede vahel.

Sportimisvõimaluste loomine ei olnud selle toetusskeemi peamine eesmärk, kuid kindlasti mahuvad valmivatele teedele kõrvuti nii harrastussportlased kui ka kooli või koju tõttavad koolijütsid oma vanematega.

Regionaalministri kaudu toetatakse igal aastal ligi 2000 projekti eri piirkondades ning möödunud aastal jagati regionaaltoetusteks 100 miljonit eurot ehk 1,5 miljardit krooni. Lisaks kõnealusele meetmele oleme suuremates linnapiirkondades suunanud kergliiklusteede ehituseks üle 200 miljoni krooni eurotoetusi.

Toetus on võimalus

Kõigi toetusmeetmete puhul on paraku ka neid, kellele raha ei jätku, ning nende omavalitsusjuhtide pettumus, kelle projekt jäi joone alla, on mõistetav.

Iga inimene teab ilmselt omast kogemusest, et ükskõik kui suur on tema sissetulek, ei ole sellest kunagi küllalt – alati võiks kas või natukene rohkem teenida. Ja kui õnnestubki teenida just see natuke rohkem, mis enne puudu oli, selgub, et pagan, natuke oleks ikka veel juurde vaja.  

Samamoodi on ka toetustega – soovijate hinnangul ei ole neid kunagi piisavalt. Ainult eraelus asub inimene enamasti nuputama, kuidas järgmine kuu rohkem teenida, toetuste puhul juhtub aga sageli, et asutakse süüdistama toetuste jagamiseks kehtestatud reegleid.

Samas tuleb selle olukorraga leppida – piiratud ressursside korral on toetus võimalus, mitte mingi ettemääratud hüve, millele kõigil soovijatel on automaatselt õigus.

Tänavu jagus toetust 16 parimale kergliiklustee projektile, kuid peaaegu kaks korda sama palju häid projekte jäi veel rahata ning ootavad reservnimekirjas. Nende hulgas on näiteks ka kuus projekti Tartumaalt.

See, millises ulatuses on võimalik seda nimekirja rahastada järgmisel aastal, selgub riigieelarve läbirääkimiste käigus. Aga ma loodan, et valitsuskoalitsioon leiab piisavalt raha, et kõik head ja vajalikud projektid saaks ellu viia.

Samal teemal: Priit Lomp, «Poliitmängud käivad ka rattateedega», TPM 30.08.

Tagasi üles