Imelisim pidi oma väärtust tõestama

Kõik osalejad olid vähemalt korra balletitunnis käinud, kuid paljud selle klassikalise tantsu harjutused jäid ikkagi keeruliseks.

FOTO: Kristjan Teedema

Kui võitluskunst oleks tants, siis näeks sõdurite igapäevane treening välja ilmselt umbes samamoodi nagu Tartu imelise tantsija vali­mine.

Kõik algab üsna süütult. Laupäeva lõuna ajal laululava saali kogunenud 13 noort tantsijat teevad soojendust, naeratavad, tunnevad ennast pealtnäha enesekindlalt. Tundub, et esimene ülesanne – kogu kehaga näitlemine Siim Supsi juhendamisel – kedagi oma mugavustsoonist otseselt välja ei vii.

Kohe alguses jääb žüriile silma hilisem võitja, 17-aastane treffnerist Helina Muld, kes on ligi 13 aastat oma elust pühendanud iluvõimlemisele, lisaks teinud neli aastat peotantsu ja praegu tegeleb koolis rahvatantsuga.

Häid tantsijaid jagub, kuid erkroosas pluusis Helina trumbiks on tema siiralt rõõmus olek ja naeratus, mis ei kao ka ränga võistluse lõpuks.

Aga enne võiduka lõpuni jõudmist tuleb läbida kolmetunnine katkematu treening, mis paneb proovile noorte ilmekuse, tasakaalu, mälu, vastupidavuse, jõu ja oskused.

Joogast šõuni

Pärast näitlemist on esimeseks takistusrajaks jooga. Näitlemisõpetajalt võtab ohjad üle Passion in Motioni peatreener ja võistluse korraldaja Lilian-Mariete Lääne, kes armu ei anna. Painutused, sirutused, venitused ja ebakindlates poosides püsimine panevad proovile ka need, kellel on joogakogemused ilmselgelt olemas.

Joogaga ühel pool, tuleb päeva lõbusaim osa, üsna lihtne aeroobika.

«Miks palkab enamik tantsuõpetajaid oma õpilastele eraldi balletiõpetaja?» viskab Lääne pärast aeroobika lõppu õhku küsimuse. «Sest neile meeldib, kui neid ei vihata,» vastab ta ise samas ning valmistab noored ette kurnavaks treeninguks balletiõpetaja Eva Lutsu käe all.

Balletiosa lõpupoole on näha, kuidas isegi pealtvaatajate seljad kipuvad vaid tantsijate pingutuste jälgimisest väsimusest kühmu vajuma. Ainuüksi iseenda mõne tantsija asemele mõtlemine tekitab soovi pehmele toolile laiali valguda nagu soe hapukooreloik.

Ka tantsijad väsivad. Aina sagedamini käiakse veepudelitest kosutav-värskendavaid sõõme võtmas ja tihedamalt läheb vaja rätikut näolt ja kehalt tilkuva higi kuivatamiseks. Aga alla ei anna keegi.

Tervelt pool treeningust on veel ees. Kõigepealt õpitakse selgeks lühike šõutants. Viimane osa, jõu- ja vastupidavusharjutused, sunnib ühte osalejat loobumisvõitu andma. Lihtsalt ei suuda.

Teised aga jätkavad ning veavad ennast keskendunult läbi viimaste harjutuste. Naeratusi tuleb üha harvem, sest väsimus on oma töö teinud, kuid siiski tuleb.

«Ma ei tulnud võitma,» kinnitas pärast võistlust naeratades Helina Muld, kes lisaks võidule sai ka tunnustuse näitlejameisterlikkuse eest ja poole publiku lemmiku tiitlist. «Mis oleks parem kui veeta nädalavahetus tehes seda, mida sa armastad.»

Esmakordne võistlus

Selline tantsijate omavaheline võistlus, kus hinnatakse eelkõige igaühe mitmekülgsust, mitte tema oskusi omas stiilis, on Eestis esimest korda, on korraldaja Lilian-Mariete Lääne üsna kindel.

See võistlus on juba pikka aega olnud tema enda suur unistus ja reaalsus tuli üsna loodetu sarnane. «Kõik oli peaaegu täpselt nii, nagu ma ette kujutasin,» oli Lääne pärast võistlust ülirahul.

Eriti meeldis Läänele see, et proovima julgesid tulla ka tüdrukud, kel vanust vaid 13 aastat (mis oli ka võistluse alampiir) ning kogemused peamiselt iluvõimlemise vallast. Oli neile ju ette teada, et seda ala võistluses ei ole ja nad oma tugevaimat külge näidata ei saa.

Tagasi üles